Parma klooster

Stendhali romaan „Parma klooster“ viib lugeja 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Põhja-Itaaliasse, kus Prantsuse revolutsioonist alguse saanud tormilised sündmused muudavad sajanditepikkust korda. 1796. aastal alanud Prantsuse vägede sissetung äratab Itaalia feodaalsest tardumusest ja seab vastamisi vana ning uue, reaktsiooni ja vabaduse, traditsiooni ja muutuse. Teose tegevus hargneb ligi kahe aastakümne vältel, pakkudes pildi ühiskonnast, kus riigivõim ja poliitilised olud vahelduvad sama ägedalt nagu tegelaste isiklikud saatused. See on romaan võimuvõitlusest, revolutsioonilisest ideaalist ja elu paratamatust heitlikkusest.

Romaani keskmes on kirglikud ja keerulised karakterid, kelle sisemaailm peegeldab ajastu vastuolusid. Nad elavad kahe maailma piiril – ühe jalaga veel vanas feodaalses ühiskonnas, teisega uues revolutsiooniliselt sündivas maailmas. Teose sisemine pinge kasvab just sellest, kuidas tegelaste tundemaailm ja isiklikud valikud on seotud poliitiliste sündmustega. Armastus, truudus, reetmine ja võitlus ideaali eest põimuvad ühtseks tervikuks, mille tulemuseks on nii traagika kui ka lootusekiired. Stendhal kasutab oma tuntud psühholoogilist vaistu ja realistlikku kujutuslaadi, et näidata, kuidas suurte ajaloosündmuste keerises jääb inimene alati hapraks ja vastuoluliseks olendiks.

Stendhal (pärisnimega Marie-Henri Beyle, 1783–1842) oli prantsuse realistliku romaani suurkuju, keda peetakse psühholoogilise romaani rajajaks. Tema looming on tuntud ausa ja siira tõetaotluse poolest, mis eristas teda oma aja romantilistest liialdustest. Kuulsaimad teosed „Punane ja must“ ning „Parma klooster“ kuuluvad maailmakirjanduse klassikasse. Stendhali mõju hilisematele autoritele on olnud märkimisväärne – tema täpne inimhinge kujutus ja ühiskondlike protsesside läbiv vaatlus avasid tee 19. sajandi realismile ja psühholoogilise romaani traditsioonile. „Parma klooster“ on tema küpse loomingu näide, kus ajalugu, poliitika ja inimlik kirg põimuvad suureks tervikuks.