Parma klooster

Stendhali „Parma klooster“ on 19. sajandi Euroopa kirjanduse üks silmapaistvamaid romaane, mis viib lugeja 1820. aastate Itaalia vürstiriikide keerukasse ja vastuolulisse maailma. Teose keskmes on krahv Mosca ja Parma hertsogiriigi õukond, kuid peategelaseks kujuneb noor aadlimees Fabrice del Dongo, kelle elu määravad nii romantilised ihad kui poliitilised tõmbetuuled. Fabrice’ teekond viib ta läbi sõjaväljade, vangikongide ja kirikliku hierarhia, ent teda saadab igavene sisemine rahutus ja ideaaliotsing. Tema vastuoluline, sageli naiivne loomus puutub kokku küünilise ja intriigiderohke maailmaga, kus lojaalsus, armastus ja õiglus ei kehti samadel alustel nagu üksikisiku ideaalides.

Romaani sündmustik on dünaamiline ja mitmekihiline, ulatudes armuloost vangielu kujutamiseni ning käsitledes samal ajal laiemalt vabaduse, truuduse ja identiteedi küsimusi. Stendhal põimib omavahel romantismi tundepuhangud ja realismile omase täpsuse, luues psühholoogiliselt nüansseeritud tegelaskujud. Eriline koht kuulub Clelia Contile, kelle ja Fabrice’i vahel kujunev armastus on ühtaegu kaunis ja traagiline, kandes endas loobumise, usu ja ohverduse motiive. Klooster, millele pealkiri viitab, omandab teoses mitmetähendusliku rolli: see on nii varjupaik kui vangla, nii vaimse kui ilmaliku võimu sümbol. Loo kulminatsioon ei too klassikalist lunastust, vaid pigem vaikse leppimise elu paratamatusega.

Stendhal, kodanikunimega Marie-Henri Beyle, oli prantsuse kirjanik, kelle looming jäi oma eluajal sageli tagaplaanile, ent saavutas hiljem klassikastaatuse. Tema romaanid, sealhulgas „Punane ja must“ ning „Parma klooster“, ühendavad kirgliku tundemaailma kainelt jälgiva pilguga ühiskonnale ja inimese rollile selles. Stendhal oli tuntud oma huvi poolest psühholoogia ja sisemise motiivistiku vastu ning teda peetakse üheks modernse romaani eelkäijaks. „Parma klooster“ on selle lähenemise küps väljendus, kus poliitiline ja isiklik, avalik ja salajane segunevad sügava sisemise kompassi otsinguks.