Lamiel

“Lamiel" ei ole kombeõpetus noortele neidudele. Vormilt pole ta hoopiski mitte novaatorlik. Aga temas on midagi niisugust, mida tolleaegses elus veel polnud ja mis ilmnes alles XX sajandil. Ärme unustame, et “Lamieli" kirjutamise ajal andsid nii kirjanduses kui ka elus tooni George Sandi romaanide romantilised rauged kangelannad, kes nõudsid eeskätt tundevabadust. Neile järgnesid naisõiguslased, kes nõudsid poliitilisi vabadusi, valimisõigust, võrdsust meestega jne., jäädes ikkagi väliste konventsioonide küüsi. Lamiel otsekui hüppaks kõik need naise emantsipatsiooni astmed üle ning ilmub meie ette kui XX sajandi sisemiselt vaba naine, kes otsustab kõikide asjade üle oma parema äratundmise järgi ja püüab siis ka vastavalt käituda, mis paratamatult toob kaasa pettuse, vale ja silmakirjalikkuse. (Tõlkija järelsõnast)