Lamiel
Lamiel
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Perioodika | 1983
- 120 lk | Pehmekaaneline | 140 x 195 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Stendhali viimane, pooleli jäänud romaan „Lamiel“ ilmus eesti keeles 1983. aastal Perioodika kirjastuse väljaandel. Tegu on teosega, milles autor naaseb talle omaste teemade juurde: ambitsioon, vaimne sõltumatus ja ühiskondlikud tõkked. Peategelane Lamiel on noor naine, kes alustab oma elu vaesuses, kuid liigub oma isiklike püüdluste ja kavaluse abil kõrgematele ühiskonnatasanditele. Erinevalt paljudest Stendhali varasematest tegelastest ei ole Lamiel mees, vaid naine – see lubab autoril käsitleda võimusuhete ja eneseteostuse küsimusi uue nurga alt. Teos areneb läbi mitmete episoodide, milles Lamiel kogeb ja ületab järjest uusi väljakutseid, jäädes siiski truuks oma sisemisele kompassile.
Romaan on jäänud lõpetamata, mistõttu selle ülesehitus tundub kohati katkendlik, kuid samas peitubki selles osa selle võlust. Stendhal ise nimetas „Lamieli“ oma „roosaks ja mustaks naissoost variandiks“, vihjates oma varasemale romaanile „Punane ja must“. Kuigi sündmustiku liinid jäävad osaliselt lahtiseks, on tekstil tugevalt iseloomulik psühholoogiline sügavus ning terav pilk toonasele ühiskonnale. Lamieli teekond ühiskondlikust madalseisust vaimse vabaduse poole kätkeb endas nii irooniat kui traagikat. Ta kohtab erinevaid õpetajaid ja mõjutajaid, kuid säilitab isikliku autonoomia, mis asetab ta sarnasesse ritta teiste suurte kirjandustegelastega, kes püüavad end kehtestada ühiskonna seatud piiride kiuste.
Stendhal, kodanikunimega Marie-Henri Beyle, on üks 19. sajandi prantsuse realismi rajajaid. Tema looming on tuntud terase sotsiaalse vaatluse ja psühholoogilise nüansirikkuse poolest. „Lamiel“ valmis tema elu viimastel aastatel, jäädes pooleli autori surma tõttu. Selle lõpetamata olek ei kahanda aga teose väärtust, vaid avab hoopis võimaluse näha, kuhu oleks autor võinud oma ideedega veel jõuda. Tema huvi inimloomuse ja ühiskondlike hierarhiate vastu ilmneb siingi täies jõus, kinnitades tema positsiooni kui ühe oma ajastu tähelepanuväärseima prosaisti hulgas.
