Itaalia kroonikad

„Itaalia kroonikad” on Stendhali novellikogu, mis põhineb ajaloolistel sündmustel ning avab lugejale 16.–17. sajandi Itaalia elu-olu. Teosed on valminud 1829–1837, kuid kogumik ilmus tervikuna alles pärast autori surma. Nende keskmes on kired ja võimuvõitlused, kättemaks ja armastus, mis on tihedalt seotud oma ajastu poliitilise ja kultuurilise õhustikuga. Stendhal näitab, kuidas inimeste valikud kujunevad võimustruktuuride ja moraalsete dilemmade taustal, samas paljastades inimhinge tumedamaid kihistusi. Lugude dramaatiline pingestatus ja realistlik laad muudavad need mõjusaks osaks tema loomingust.

Novellide tegevus on sageli seotud Itaalia aadli intriigide ja poliitiliste sündmustega, milles põimuvad kirg ja reetmine. Stendhal kasutab ajaloolisi allikaid, kuid käsitleb neid ilukirjanduslikult, luues psühholoogiliselt süvitsi minevaid portreesid. Tema huvi Itaalia kultuuri ja ajaloo vastu avaldub selgelt ka nendes tekstides – autor toob esile nii piirkonna eripärase õhustiku kui ka ajastu mentaliteedi. „Itaalia kroonikad” ei ole pelgalt ajalooliste sündmuste taasjutustus, vaid inimlike tunnete ja valikute uurimine, mis kõnetab ka tänapäeva lugejat.

Stendhal (1783–1842), kodanikunimega Marie-Henri Beyle, oli prantsuse romaanikirjanik ja esseist, keda peetakse psühholoogilise realismi üheks rajajaks. Ta on tuntud eelkõige romaanide „Punane ja must” ning „Parma klooster” autorina, kuid tema novellid, sealhulgas „Itaalia kroonikad”, moodustavad olulise osa tema kirjanduslikust pärandist. Stendhali looming paistab silma teravmeelse vaatlusoskuse ja psühholoogilise sügavusega, mis andsid eeskuju paljudele hilisematele realistliku romaani suurkujudele. „Itaalia kroonikad” toovad esile autori kirgliku seotuse Itaaliaga ja tema võime näha ajaloos eeskätt inimlikku draamat.