Kolm oma elu laulikut

“Kolm oma elu laulikut” on Stefan Zweigi esseekogumik, mille tõi eesti lugejani kirjastus Eesti Raamat sarjas “Maailma ehitusmeistrid”. Teos koondab kolm kirjutist, milles autor süveneb Casanova, Stendhali ja Lev Tolstoi isiksusse ja loomingusse. Need esseed ei ole pelgalt kirjanduslikud portreed, vaid käsitlevad laiemalt loova vaimu ja ajaloo põimumist, näidates, kuidas üksikisiku elukäik ja looming on seotud inimkonna kultuurilise arenguga. Raamat sobitub Zweigi mahukasse biograafilisse loomingusse, mis on toonud talle tunnustuse kui portreede ja esseistliku kirjutuse meistrile.

Zweig vaatleb Casanovat kui vabaduse ja naudingu kehastust, kelle elu oli ühtaegu seiklus ja kultuurinähtus. Stendhali puhul keskendub ta kire ja aususe küsimustele, rõhutades kirjaniku püüdu olla iseenda suhtes siiras. Tolstoi essees avab autor vene suurkirjaniku eetilisi ja filosoofilisi pingeid, näidates, kuidas tema loomingust sai inimliku otsingulisuse väljendus. Kõigis kolmes loos on fookuses küsimus, kuidas loovisiksus suhestub oma ajastuga ning millisel viisil väljendab ta inimlikke kirgi ja püüdlusi. Nii moodustavad esseed terviku, mis ühendab eriilmelised elusaatused üheks suuremaks aruteluks loova inimese kohast maailmas.

Stefan Zweig (1881–1942) oli Austria kirjanik, esseist ja biograaf, keda tuntakse kui 20. sajandi esimese poole üht loetumat autorit Euroopas. Tema loomingu keskmes olid psühholoogiliselt nüansseeritud novellid ja romaanid, aga eriti portreed kuulsatest ajaloo- ja kultuuritegelastest. Zweigi biograafiline žanr eristus tundliku inimhinge kujutamise ja detailitäpse ajaloolise taustaga. Pärast natside võimuletõusu lahkus ta Austriast, rändas mitmes riigis ja lõpetas elu eksiilis Brasiilias. Tema esseed ja biograafiad on jäänud kestma kui mõtisklused loovuse ja inimliku suuruse üle.