Kunst olla hea

Kunst olla hea käsitleb headust mitte sentimentaalse loosungina, vaid praktilise valikuna, mis mõjutab ühtaegu meid endid ja meie ümber olevaid inimesi. Stefan Einhorn selgitab, mida ta headuse all mõistab, kuidas see erineb alistuvusest või naiivsusest, ja miks kellegi teisega arvestamine võib olla ühtlasi isikliku edu ja rahulolu eeltingimus. Raamat avab olukordi, kus inimene seisab silmitsi valikutega – kas jätta märkamata või sekkuda, kas rääkida otse või vaikida –, ning uurib, millised tagajärjed neil otsustel pikemas plaanis on. Headust ei esitata kaasasündinud omadusena, vaid oskusena, mida saab teadliku harjutamisega arendada.

Teos tugineb nii teaduslikele uurimustele kui ka autori ja teiste inimeste kogemustele. Einhorn vaatleb, millised jõud pehmendavad või pidurdavad meie soovi olla heasoovlikud – hirm kõrvalejäämise ees, võistluslik töökultuur, väsimus, varasemad haavad – ja kuidas neid paremini mõista, et mitte muutuda küüniliseks või ükskõikseks. Ta seob uurimistulemused praktiliste soovitustega: kuidas teha otsuseid, mis arvestavad nii enese kui ka teiste vajadustega, kuidas pidada keerulisi vestlusi ja kuidas reageerida olukordades, kus keegi vajab abi. Raamat pakub lugejale võimaluse vaadata ausalt otsa harjumuspärastele käitumismustritele ning küsida, kas need viivad tegelikult lähemale elule, mida ta soovib elada, või hoopis kinnistavad mugavat, kuid kurnavat enesekeskset hoiakut.

Raamat sobib lugejale, kes ei otsi kiirparandust, vaid soovib aru saada, kuidas eetilised valikud kujundavad tema igapäevast elu ja suhteid. Einhorn kirjutab selges, laiale lugejaskonnale suunatud keeles ega eelda varasemat filosoofiaõpet, sidudes argised olukorrad laiemate küsimustega vastutusest ja enesehinnangust. Tema taust Rootsi arsti ja Karolinska Instituudi eetikanõukogu esimehena annab arutlustele kindla raamistiku: headus ei tähenda ainult viisakust lähiringis, vaid puudutab ka tööelu, ühiskondlikke otsuseid ja seda, kuidas suhtume täiesti võõrastesse inimestesse. Nii kujuneb Kunst olla hea pigem kutseks isiklikule läbimõtlemisele kui juhendiks, mida pimesi järgida, ning julgustab lugejat aeglaselt, kuid järjekindlalt oma hoiakuid ja tegusid korrigeerima.