Huntide hellus

Stef Penney romaan „Huntide hellus“ viib lugeja 19. sajandi Kanada põhjaterritooriumidele – külmale, vaiksele ja laiale maastikule, kus inimesed elavad looduse ja omavahelise usaldamatuse piiril. Teose keskmes on peategelane, noor naine nimega Flora, kes saabub väikekülla, et uurida ühe jahimehe, Francis Ross’i kadumist. Kuigi ta esineb mehe riietes ja varjab oma identiteeti, saab peagi selgeks, et naine ei ole tavaline linnast tulnud rändur. Flora otsing muutub järk-järgult nii füüsiliseks rännakuks läbi lumise maa kui ka sisemiseks teekonnaks, kus tuleb kokku puutuda müütide, vaikuse ja mineviku valudega.

Romaan ühendab kriminaalse süžee, psühholoogilise romaani ja ajaloolise seikluse, luues mitmekihilise maailma, kus igal tegelasel on oma saladus. Kanada karm loodus pole siin ainult taust, vaid osaline – jõuline ja vaikiv jõud, mis kujundab inimesi ja nende valikuid. Penney kirjeldused on detailsed ja aeglased, rõhutades atmosfääri ja inimeste vahelist vaikivat pinget. Lisaks põnevale sündmustikule uurib teos ka identiteeti, üksindust ja kuuluvust. Flora sooline rollimäng, kohalike tõrksus ja suutmatus või soovimatus rääkida muudavad tema rännaku lisaks detektiivitööle ka inimliku mõistmise otsinguks. Küsimus ei ole enam ainult kadunud mehes, vaid selles, kuidas inimesed üldse üksteist leiavad või jäädavalt kaotavad.

Stef Penney on šoti kirjanik ja stsenarist, kes alustas karjääri filmitegijana, kuid pöördus kirjanduse poole tervislikel põhjustel. „Huntide hellus“ on tema debüütromaan, mis pälvis koheselt rahvusvahelist tähelepanu, sealhulgas Costa kirjandusauhinna. Penney tugevuseks peetakse tema oskust luua atmosfääri ja sisemist pinget, samuti võimet ühendada ajalooline täpsus poeetilise jutustamisviisiga. Kuigi ta ei ole kunagi ise Kanadas käinud, lõi ta oma ettekujutusest lähtuvalt maailma, mis mõjub nii usutavalt kui ka unenäoliselt, meenutades lugejale, et hellus ja metsikus võivad eksisteerida kõrvuti.