Kangelane tiigrinahas

Poeem Kangelane tiigrinahas on gruusia kultuuri keskne eepos, mille tegevus liigub Araabiasse, Indiasse ja teistesse Idamaa paikadesse, ent mille õhkkond ja eetika annavad tunda 12. sajandi Gruusiat. Lugu järgib rüütelliku ideaalimaailma telge: truudust, sõprust, rändu ja katsumusi, mille käigus pannakse proovile nii isiklik vabadus kui ka kohustuse tunne. Romantilised ja seikluslikud liinid põimuvad õukonnaelu kombejoonte ja ränduri pilgu all nähtud maastikega; tegevust hoiavad koos värsivorm, kordusmotiivid ja karakterite selged rollid. Eestis on tekst tuntud järjekindla pealkirja all ning kirjeldustes rõhutatakse teose rahvuseepose staatust; raamatu eestikeelne väljaanne on andnud lugejale võimaluse jälgida armastajapaaride ja võitluskaaslaste teekonda, kus iga sõlm laheneb tegija au ja lubaduse püsivuse järgi. Kogemuse kese asub seega mitte ühes kurjuse võitmise hetkes, vaid moraalses järjekorras, mis hoiab lugu liikumas ja jätab lugejale ruumi otsuste kaalu tajumiseks.

Eestikeelne raamat esitab poeemi klassikalise värsirütmi ja kannab üle nimede ning paikade ajaloolise kihi, mille kaudu elustub kuningliku õukonna ning ränduri ruum. Väljaanne seob teksti konteksti tutvustava järelsõna ja illustratsioonidega, mis aitavad lugejal hoida vaadet tegelaste suhetele ning stseenide asetusele. Tõlkija töö põhineb poeemi värsiloogika järgimisel: rida jääb arusaadavaks, kuid hoiab originaali kujundisüsteemi nii, et korduvate motiivide tähendus tekib rahulikult. Raamatu poe- ja kataloogitekstid rõhutavad, et tegemist on rahvuseeposega, mis toimib ka ilma teadusliku aparaadita: lugeja saab alustada loost endast ning liita taustainfo hiljem. Nii sobib teos nii esmakordsele kohtumisele kui korduslugemiseks, kus tähelepanu nihkub vormilt ja sündmuselt väärtuste järelkõla suunas.

Šotha Rusthaveli on keskaja gruusia poeet, kelle looming seostub kuninganna Tamari ajaga ning õukonna vaimsusega. Autor seob rännaku, truuduse ja armastuse teema eetilise mõõdupuuga, mis tekib tegude ja tagajärgede võrdlusest, mitte loosungitest. Rusthaveli tekst püsib pildis ja teos; ta nimetab paigad ja tegelased ning laseb neil kanda ideid, mida lugeja loeb välja dialoogidest ja valikutest. Nii kujuneb poeemi väärtus mitte üksiku tsitaadi või deklaratsiooni, vaid järjekindla maailmapildi kaudu, kus rüütellikkus ei võrdu ülevoolava paatosega, vaid tähendab lubaduse pidamist, ligimese austamist ja enda kohta teadmises püsimist. Selline autoripositsioon hoiab poeemi kestva lugemiskõlblikkuse ja annab põhjust naasta selle juurde eri põlvkondadel.