Surmatõbi

„Surmatõbi” on taani filosoofi Søren Kierkegaardi üks olulisemaid teoseid, mis kuulub eksistentsialismi aluste hulka. Raamat ilmus eesti keeles kirjastuse Ilmamaa väljaandel 2006. aastal. Teos käsitleb inimliku eksistentsi sisemist pinget ja olemise näilist iseloomu, mida Kierkegaard nimetab ka isiksuse võõrandumiseks. Raamat toob esile, kuidas inimene võib kaotada sideme oma tõelise olemusega ja jääda pealiskaudse elu lõksu. „Surmatõbi” ei keskendu füüsilisele haigusele, vaid eksistentsiaalsele olukorrale, kus inimene elab ilma tõelise sisemise põhjata.

Teos on üles ehitatud kahes osas: esimene osa on psühholoogiline, teine dogmaatiline. Psühholoogilises osas arutleb Kierkegaard inimliku mõõtme üle, käsitledes inimese sisemist rahutust, hirmu ja ahastust. Dogmaatiline osa lähtub aga teoloogilisest perspektiivist, asetades inimese Jumala mõõdupuu ette. Nõnda saab Kierkegaardi mõtteviisist selgeks, et inimese tõeline olemus ei väljendu üksnes maises elus, vaid tema eksistentsi terviklikkust saab mõõta vaid jumaliku perspektiivi kaudu.

Søren Kierkegaard (1813–1855) oli taani filosoof, teoloog ja kirjanik, keda peetakse eksistentsialismi üheks rajajaks. Tema mõtlemine keskendus üksikisiku vabadusele, vastutusele ja usu tähendusele. Kierkegaardi teosed, sealhulgas „Hirm ja värin”, „Kas surra või elada” ja „Surmatõbi”, on mõjutanud oluliselt 20. sajandi filosoofiat ja teoloogiat. Tema looming on andnud tõuke nii eksistentsialismi kui ka sügavama isikliku usu ja eneseotsingu käsitlemisele, muutes ta üheks Lääne mõtteloo püsivalt oluliseks autoriks.