Pohmellimängud

Sophie Heawoodi raamat „Pohmellimängud” (2021, Ühinenud Ajakirjad) on isiklik ja samas universaalne lugu naisest, kes satub ootamatult olukorda, mida ta pole plaaninud ega ette näinud. Autor kirjeldab, kuidas tema pööraste kolmekümnendate elustiil katkeb järsult juhusliku raseduse tõttu ning kuidas sellest kujuneb täiesti uus elukäik. Lugu avab ausalt ja teravalt, milliseid katsumusi toob kaasa üksikemadus, eriti siis, kui lapse isa osutub vastutustundetuks ja naine peab hakkama saama omapäi. Raamat ei ole pelgalt enesehaletsuslik ülestunnistus, vaid pigem vaimukas ja otsekohene katse mõista, kuidas elada edasi ja leida tugevust.

Teose keskmes on küsimus, kuidas kohaneda, kui traditsiooniline perekuvand puruneb ja asemele tuleb kaheliikmeline perekond. Heawood vaatleb end kõrvalt vaimukalt, meenutades oma ebaõnnestunud suhteid, kohmetuid katseid olla „õige ema” ning kontrasti, mis tekib siis, kui tema ümber on traditsioonilised paarid. Ta mõtiskleb ka selle üle, milliseid ootusi seab ühiskond emadusele ja millist survet kogeb naine, kes ei mahu tavapärasesse pereideaalide raamistikku. Loo üks olulisemaid jooni on autori oskus leida traagilises ja valusas olukorras huumorit ning panna lugeja kaasa elama nii tema hirmudele kui ka väikestele võitudele.

Sophie Heawood on briti ajakirjanik ja kolumnist, kes on kirjutanud paljudele tuntud väljaannetele, sealhulgas *The Guardianile* ja *The Timesile*. „Pohmellimängud” on tema esikteos, milles ta kombineerib memuaari ja ilukirjanduslikku jutustamisviisi. Tema kirjutamisstiil on teravmeelne ja otsekohene, kuid samas soe ja haavatav, mis teeb temast autori, kelle raamat kõnetab nii üksikvanemaid kui ka kõiki, kes on pidanud oma elu ootamatute pöörete tõttu ümber mõtestama. Teos kinnitab, et armastus võib tulla kõige ootamatumas vormis – ja et isegi kaoses peitub võimalus leida uus algus.