Dekoratsioon. Kolm vaatust

Sophia Vardi teos „Dekoratsioon. Kolm vaatust“ on 1920. aastate eesti kirjanduse kontekstis haruldane ja omapärane näidend, mis peegeldab tollast vaimset rahutust ja ühiskondlikku nihestust moderniseeruvas Eestis. Kolmes vaatuses üles ehitatud lavalugu ei keskendu klassikalisele tegevusele ega karakteriarengule, vaid loob pigem meeleolulise, sümbolistliku lavapildi, kus „dekoratsioon“ viitab mitte ainult füüsilisele lavakujundusele, vaid ka inimeste vahelistele suhetele, ühiskondlikele rollidele ja maskidele. Tegelaste dialoogid on katkendlikud, kohati sürrealistlikud, ning tekst mõjub rohkem kui poeetiline kujundivõrgustik kui realistlik draama.

Lavateose keskmes on tundlikkus ja võõrandumine – tegelased liiguvad oma maailmas justkui ettemääratud trajektooril, püüdes murda välja pealesurutud sotsiaalsetest ettekirjutustest ja rollidest. Vardi kasutab keelt kui atmosfääri loojat, mitte üksnes suhtlusvahendit: lausete rütm ja pausid kannavad sama palju tähendust kui sõnad ise. Näidendis ei toimu klassikalises mõttes suuri sündmusi, kuid sisemine pinge kasvab iga vaatusena, jõudes lõpuks vaikse, ent tühistamatu äratundmiseni inimese võimetusest vabaneda omaenda loodud kujunditest ja raamidest. „Dekoratsioon“ ei ole lihtsalt lavalugu, vaid eksperiment vormi ja taju piiridega.

Sophia Vardi kohta on teada vähe, kuid tema loomingus on selgeid mõjutusi tollasest Euroopa sümbolistlikust ja ekspressionistlikust teatrist. „Dekoratsioon“ asetub eesti modernistliku kirjanduse varajasse kihistusse, kus autorid püüdsid nihutada nii keele kui dramaturgilise struktuuri piire. Vardi näidend on tekst, mida lavale tuua on väljakutse – see nõuab lavastajalt esteetilist selgroogu ja publikult valmisolekut tajuda sõnumit väljaspool loogilist süžeed. Teos on jäänud küll vähem tuntuks kui oma kaasaegsete looming, ent pakub tänapäeva lugejale ja teatriloolasele intrigeeriva pilguheite ühe tundmatu, ent ambitsioonika hääle otsingutele Eesti varases modernismis.