Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud

„Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud” on valimik Songling Pu ehk Pu Songlingi (1640–1715) klassikalistest lühilugudest, mis pärinevad tema tuntud teosest *Liaozhai zhiyi* („Imelugude raamat”). Tegemist on Hiina varauusaja novellimeistriga, kelle lood seovad rahvapärimuse, üleloomuliku ja igapäevaelu realistliku kujutuse. Valimikus leiduvad jutud libarebastest, kummitustest, vaimudest ja inimkujul esinevatest olenditest, kes sekkudes inimeste maailma toovad esile nii armastuse, pettuse kui ka moraalse äratundmise motiive. Need lood ei ole pelgalt õudusjutud, vaid peegeldavad ka moraali, ühiskondlikke hoiakuid ja inimlike tunnete keerukust.

Pu Songlingi kirjutamislaad on elegantne ja rahulik, kasutades sageli lihtsat, aga teravmeelset ülesehitust. Lood algavad argiselt, ent arenevad kiiresti üleloomulikuks või ootamatuks pöördeks, kus pealtnäha tavaline maailm avaneb uue kihina. Libarebased esindavad sageli naiselikku ilu ja tarkust, ent ka ettearvamatut ohtu, samas kui kooljad ja vaimud peegeldavad ebaõiglust, kahetsust või rahuldamata ihasid. Nendes lugudes on tunda nii budistlikke kui taoistlikke mõjutusi, mis seavad elu ja surma, keha ja vaimu, inimliku ja üleloomuliku vahele hägusa piiri. Pu Songlingi tegelased satuvad sageli olukordadesse, mis panevad proovile nende moraalse selgroo või paljastavad ühiskonna silmakirjalikkust.

Pu Songling elas ja kirjutas mandžu dünastia ajal, kui Hiina ühiskond oli tugevalt hierarhiline ja eksamipõhine, mida ta oma juttudes ka teravalt kritiseerib. Tema looming jäi eluajal suuresti tundmatuks ning saavutas laiemat tunnustust alles pärast surma. „Libarebased ja kooljad” on eesti keeles ainulaadne võimalus tutvuda klassikalise hiina jutukirjanduse ühe säravaima esindajaga. Tõlgitud lood pakuvad lisaks kirjanduslikule naudingule ka pilguheitu teise ajastusse ja kultuuri, kus üleloomulik ei tähistanud üksnes hirmu, vaid sageli ka õiglust, tarkust ja emotsionaalset sügavust, mida tavareaalsus ei suutnud pakkuda.