Marienbad

Šolom Aleihhemi teos „Marienbad” toob lugejani humoorika ja samas melanhoolse kirjelduse juudi väikebourgeois’ maailmast 20. sajandi alguse Euroopa kuurortkultuuri taustal. Romaani vormiks on kirjavahetus, kus peategelane – kodanlasest juudi mees – kirjutab järjestikku oma naisele, kirjeldades viibimist kuulsas Marienbadi kuurordis. Läbi nende kirjade avaneb koomiline, kuid samas psühholoogiliselt täpne pilt inimesest, kes püüab säilitada väärikust võõras ja veidi üle jõu käivas keskkonnas. Olustikuline detailirohkus, rahutud mõtted ja argised pisiasjad segunevad ühe mehe eneseõigustusega, mida saadab alateadlik hirm oma positsiooni ja identiteedi kadumise ees.

Kujuteldav naine, kellele kirjad on adresseeritud, jääb vastuseta, kuid tema kohalolu mõjutab kirjutaja tooni ja meeleolu. Mees seletab, õigustab, naljatleb ja muretseb – sageli kõige üle korraga. Kirjade kaudu selgub lugejale üha enam, et välise toretsemise ja kuurortlinna kerglase elustiili taga peitub sisemine ebakindlus, igatsus ja teatav eksistentsiaalne tühjus. Marienbad ise on kui peegel, mis paljastab rohkem kirjutaja sisemust kui tegelikku keskkonda. Aleihhemi oskuslik keelekasutus ja iroonia loovad keeruka pildi mehest, kes ei oska puhata ega täielikult lõdvestuda, sest kogu aeg tuleb midagi selgitada – endale ja teistele.

Šolom Aleihhem (1859–1916), sünninimega Solomon Rabinovitš, oli üks mõjukamaid jidišikeelse kirjanduse esindajaid. Tema looming kajastab tihti juudi kogukonna elu Vene impeeriumi aladel, kasutades teravat irooniat, empaatilist pilku ja rahvalikku jutustamislaadi. Teda on nimetatud ka „juudi Mark Twainiks”, mida iseloomustab oskus naerda läbi pisarate. „Marienbad” esindab tema hilisemat loomingut, kus huumori alla on peidetud sügavamad ühiskondlikud ja isiklikud pinged. See tekst on ühtaegu ajastu peegel ja inimliku abituse tundlik kujutis, mis suudab puudutada ka tänapäeva lugejat.