Sõjasarv 6. osa

„Sõjasarv“ 6. osa kuulub 1940. aastate alguses ilmunud sõjaaegse ajakirjasarja alla, mille eesmärk oli jäädvustada Teise maailmasõja sündmusi Nõukogude Eesti kontekstis ning kujundada ideoloogiliselt sobivat sõduri- ja rahvuspilti. Ajakirja andis välja kirjastus Ilukirjandus ja Kunst ning see ilmus Eesti NSV-s Saksa okupatsiooni eelsel ja sellele järgnenud ajal. Kuues number ilmus 1944. aastal, mil sõjategevus oli taas jõudnud Eesti pinnale ning propagandavajadus oli eriti terav. Selles ajakirjanumbris kohtuvad dokumentalistika, luule, jutustused ja visuaalne kujundus, kõik allutatud ajastu poliitilisele sõnumile.

Sisu on üles ehitatud erinevatest osadest: lugeja leiab lühijutte rindelt ja kodurindest, päevakohaseid luuletusi ning tõsielul põhinevaid kirjutisi sõdurite vaprusest ja ohvrimeelsusest. Palju tähelepanu pööratakse sõprusele Nõukogude rahvaste vahel, eriti Vene ja Eesti sõdurite koostööle. Eriline rõhk langeb kangelaslikkusele ja fašismi vastu võitlemisele, luues must-valge maailmapildi, milles vaenlane on selgelt määratletud ja moraalne selgus iseenesestmõistetav. Kujunduslikult toetavad teksti illustratsioonid ja fotod, mis esitavad sõdurielu heroiseeritud ja idealiseeritud kujul. Keel on otsekohene, tugevalt laetud ja suunatud emotsionaalsele mõjule.

„Sõjasarv“ oli kultuuripoliitiline nähtus, mis ühendas kirjanduse ja propaganda ning kujundas sõjaaegset meelsust. Ajakirjas avaldatud autorid olid sageli kas parteiga seotud loomeinimesed või sõjaväekirjanikud, kes töötasid kindla ideoloogilise eesmärgiga. Kuues osa on oluline ajalooallikas, kuna kajastab sõja ja okupatsioonide keerisesse sattunud Eesti kirjandusliku ja ühiskondliku ruumi muutusi. Seda ei saa vaadelda pelgalt kirjandusena, vaid ka dokumendina ühest intensiivsest ja vastuolulisest ajajärgust, milles looming teenis suuresti poliitilist eesmärki.