Sõjasangarid. Võitlejatest, kes said Nõukogude Liidu …

Raamat „Sõjasangarid“ keskendub neile Nõukogude Liidu sõduritele, kes Suure Isamaasõja päevil võitlesid Eesti NSV kaitse- ja vabastuslahingutes ning pälvisid kangelase nimetuse. Teos annab ülevaate eri väeliikidest – jalaväelastest, automaaturitest, kuulipilduritest, suurtükiväelastest, tankistidest, meremeestest, luurajatest, partisanidest ja lenduritest. Kangelase aunimetus anti koos Lenini ordeni ja Kuldtähe medaliga, rõhutades nende isiklikku vaprust ja panust rindel. Käsitlus ei piirdu vaid lahingute kirjeldusega, vaid toob esile ka konkreetsete meeste ja naiste võitlusteed, mille kaudu kujuneb pilt sõja koormusest ja ka Nõukogude riigi ideoloogilisest rõhuasetusest.

Teos jutustab 245 sõjamehe elukäigust, kellest suurem osa kuulus kommunistide ridadesse. Märkimisväärne on, et kõige rohkem leidub kangelaste hulgas lendureid, järgnesid meremehed, suurtükiväelased, tankistid ja jalaväelased. Selline jaotus peegeldab Nõukogude sõjapropaganda toonaseid rõhuasetusi, kus eriti lendureid kujutati tihti eeskujuliku vapruse kandjatena. Kogumik ei ole pelgalt nimede loetelu, vaid püüab avada ka igaühe panust ja olulisust laiemas sõjalises kontekstis, pakkudes lugejale võimalust näha sõja kangelasi osana kollektiivsest võitlusloost.

Sõjameeste isiklike lugude kaudu püüab raamat jäädvustada kangelaskultust, mis oli nõukogude ühiskonnas oluline osa mälupoliitikast. See ei olnud vaid sõjaliste saavutuste tunnustamine, vaid ka ideoloogiline tööriist, mille abil kasvatati järgnevates põlvkondades truudust Nõukogude riigi väärtustele. „Sõjasangarid“ on seega ühtaegu ajalooline mälestuskogumik ja omaaegne ideoloogiline dokument, mis annab tänapäeva lugejale võimaluse näha, kuidas kangelase mõistet kasutati nii isikliku vapruse kui ka poliitilise sõnumi kandjana.