Baby Jane

Sofi Oksaneni romaan „Baby Jane“ käsitleb vaimse tervise, sõltuvuse ja lähisuhtevägivalla teemasid, seades fookusesse kahe naise – jutustaja ja tema endise armastatu Piki – katkise ja sõltuvusliku suhte. Tegevus toimub 1990. aastate Helsingis, kus pealtnäha edukas ja iseseisev elu varjab hirme, ärevushäireid ja läbielamata traumaid. Loo keskne suhe on intensiivne, kuid tasakaalutu – armastusest saab kontroll ja sõltuvus, mis viib mõlemad tegelased moraalse ja füüsilise kokkuvarisemise äärele. Oksanen lahkab psühholoogilise täpsusega, kuidas armastus võib muutuda kurnavaks jõuks, mis sööb eneseväärikust ja vabadust.

Romaani pealkiri „Baby Jane“ viitab nii klassikalisele Hollywoodi filmile kui ka stereotüüpsele kujutlusele nõrgast, abivajavast naisest. Oksanen keerab selle kujundi pahupidi: tema tegelased ei mahu ohvri ja päästja lihtsasse dihhotoomiasse, vaid tegutsevad moraalselt häguses tsoonis, kus ka kannataja võib olla manipuleerija. Samas on teoses tugevalt esindatud ka sotsiaalsed teemad – kuidas vaimse tervise probleemid marginaliseerivad inimesi, millised on soolise identiteedi ja nähtamatute haiguste ühiskondlikud varjundid, ja kuidas isegi turvalises heaoluühiskonnas võivad inimesed jääda süsteemi hammasrataste vahele.

Sofi Oksanen on Eesti juurtega Soome kirjanik, kelle loomingus põimuvad isiklik ja poliitiline, intiimne ja ühiskondlik. „Baby Jane“ on tema varasemate teoste hulgas üks psühholoogiliselt süngemaid ja sotsiaalselt teravamaid. Erinevalt tema ajaloolistest romaanidest, nagu „Puhastus“, keskendub see raamat kaasaegsele linnakeskkonnale ja indiviidi sisekonfliktile. Oksaneni keel on terav, detailselt analüütiline ning emotsionaalselt pingeline. „Baby Jane“ on teos neile, kes otsivad kirjandusest julgust vaadata otse keerulistesse, sageli vaikitud teemadesse, mis puudutavad isiklikku vabadust ja vaimset vastupanuvõimet.