Üksinda ookeanis

„Üksinda ookeanis” on erakordne autobiograafiline jutustus mehest, kes otsustas riskida kõigega, et murda välja suletud maailma piiridest. Raamat algab dramaatilise stseeniga 1974. aasta detsembrist, kui Nõukogude kruiisilaeval viibiv teadlane heidab end ööpimeduses tormisesse merre, varustuseks vaid mask, lestad ja snorkel. See oli tema põgenemine süsteemist, mis ei võimaldanud tal vabalt töötada ega suhelda välismaa kolleegidega. Kaks päeva ja kolm ööd kestnud katsumus, mille jooksul ta orienteerus tähtede järgi, vältis haide ohtu ja talus janu ning kurnatust, on üks neid hetki, mis raamatu kandvaks teljeks jääb.

Teos ei piirdu aga vaid põgenemiskirjeldusega. Kurilov avab oma elu laiemas plaanis: lapsepõlv Semipalatinski tuumapolügooni läheduses, haridustee ja töö ookeanoloogina, teadlase võitlused piiratud kontaktide ja ideoloogiliste takistustega. Samuti peegeldab raamat tema vaimseid otsinguid – jooga ja religiooni kaudu jõudmist sisemise vabaduse ja harmoonia poole. Nii põimuvad isiklik ja ajalooline mõõde, tuues esile nii ühe inimese kangekaelse tee iseseisvusele kui ka Nõukogude süsteemi rõhuva olemuse. Lugu saab dokumentaalse väärtuse, kuid samas ka universaalse mõõtme, sest see räägib inimliku visaduse ja vabaduseiha hinnast.

Slava (Stanislav) Kurilov (1936–1998) oli vene päritolu okeanoloog ja sukelduja, kes pühendas oma elu merele. Tema nimi seostub ennekõike legendaarse põgenemisega, mis on jäänud märgiliseks nii Nõukogude aja vabadusihale kui ka inimvõimete piire kompavale julgusele. Pärast emigreerumist elas ja töötas ta Kanadas ning hiljem Iisraelis, jätkates nii teadustööd kui ka joogaõpetust. Kurilovi elukäik ja tema teos on muutunud sümboliks inimese sisemisest otsingust ja usust, et ka kõige raskemates oludes on võimalik jõuda oma eesmärgini.