Pime ja valge

Rootsi kirjanik Sivar Arnér seob teoses „Pime ja valge“ kokku eksistentsiaalse otsingu ning inimese sisemaailma aeglase avanemise. Romaan ei paku kiireid vastuseid ega tugevaid narratiivseid pöördeid, vaid liigub vaikselt läbi peategelase teadvuse kihistuste. Loo keskmes on mees, kes pärast ootamatut elumuutust eemaldub igapäevaelust ja hakkab üha enam süvenema omaenda mõtete, mälestuste ja kujutluste sisse. Tema teekond viib teda nii suurlinna anonüümsusesse kui ka üksildusse, mis muudab aja kulgemise tajumise ähmaseks. Valguse ja pimeduse motiivid ilmnevad nii füüsilises kui vaimses plaanis, vaheldudes peaaegu märkamatult, nagu päeva liikumine õhtusse.

Romaan loob maailma, kus tegevuse asemel domineerib tunnetus. Tekst ei toetu niivõrd süžeele kui rütmile, mida kannavad sisekõne, lakoonilised vaatlused ja episoodilised kohtumised. Arnéri keeles on vaoshoitud pinget, mis kasvab just läbi selle, mida välja ei öelda. Inimsuhted on habras struktuur, milles läbipaistvus ja varjatus vahelduvad pidevas liikumises. Mõtestamata jäänud sündmused ja katkised ühendused annavad teosele vaikiva traagika. Tulemuseks ei ole mitte draama, vaid selle järellainetus – olukord, kus küsimused jäävad vastuseta, ent nende kohalolu on tunda igas lõigus.

„Pime ja valge“ ei lase end kergesti lahti seletada. See on raamat, mis eeldab aeglast lugemist ja valmisolekut mitte mõista. Arnér pakub lugejale mitte juhiseid, vaid peeglit, milles end aeg-ajalt ära ei tunne. Nii saab temast pigem kaaslane kui autor, ning raamatust mitte niivõrd lugu, vaid ruum. Seal liigub aeg teisiti, ja mõtted, mida ei väljendata, jäävad rippuma nagu hämarad piirjooned nähtamatu ja nähtava vahel.