Nõmmeliivatee

„Nõmmeliivatee“ on Sirpa Kähköneni romaan, mis põimib kahe vanaema ja ühe väikese tüdruku elulood Soome ajaloo taustale. Teose keskmes on mälestused, mis kerkivad esile argipäeva rahulikus rütmis, kui vanaemad meenutavad oma noorust, sõda ja kaotusi. Ühel on kodu jäänud Karjalasse, teisel piiri taha, ning mõlemad peavad leppima sellega, et koju tagasi ei saa. Mälestustes elustub noorusaja vabadus, suved saarestikus ja meri, mis jääb sümboliks kõigele kaunile, mis sõja tõttu kaduma läks. Romaan liigub õrnalt mineviku ja oleviku vahel, uurides, kuidas mälu aitab inimesel ellu jääda ja edasi minna.

Raamatus on olulisel kohal sõprus ja side, mis kestab läbi aastakümnete. Mõlemal vanaemal on elupõline sõbranna, kelle kohalolu ja toetus aitavad üle elada nii sõja, lesestumise kui ka kodukaotuse. Kähkönen kujutab nende suhteid vaoshoitult, kuid soojalt – tavalised vestlused ja argised tegevused saavad sügava tähenduse. „Nõmmeliivatee“ sümboliseerib nende naiste sitkust ja elujõudu: taim, mis kasvab liivas ja peab vastu tormidele, peegeldab inimlikku vastupidavust. Autor näitab, kuidas elu jätkub ka pärast kaotusi ning kuidas naised, kelle ümber maailm on mitu korda kokku varisenud, suudavad endiselt hoolida ja armastada.

Sirpa Kähkönen on Soome kirjanik ja tõlkija, kelle loomingus põimuvad ajalooline täpsus ja poeetiline tundlikkus. Tema teosed uurivad mälu, kodu ja naiste rolli muutuvates aegades. Kähköneni kirjutamislaad on vaikne ja tähelepanelik – ta laseb tegelastel rääkida oma vaikuse ja väikeste žestide kaudu. „Nõmmeliivatee“ on tema loomingu iseloomulik näide: poeetiline ja mõtlik lugu, mis toob esile inimese sisemise tugevuse ja võime leida ilu ka kaotuse keskel.