Pajude allee

Jasper Holt võttis oma kirjutuslaua laekast nelinurkse tüki aknaklaasi. Ta pani klaasile paberilehe ja kirjutas: "Nüüd on kõigil ausatel inimestel aeg oma parteid toetada." Silmitsenud käekirja, ümarjat nagu kommertskolledži õpilase oma, kirjutas ta Iause ümber pedantse rauga peene, kribulise käekirjaga. Kümme korda kirjutas ta selle võõra, moonutatud käekirjaga neidsamu sõnu. Siis rebis ta pabetilehe tükkideks, põletas tükid suures tuhatoosis, loputas toosi puhtaks ja kallas tuhavee kraani alla. Klaasi laekasse tagasi pannes patsutas ta seda rahulolevalt. Klaasplaadile ei jää kirjutatust jälgegi.
Jasper Holt nägi välja peaaegu niisama soliidne kui tema tuba, proua Lyonsi aristokraatliku pansioni parim tuba - plüüstoolidega ja diivanipadjaga, millele olid tikitud võõrasemad. Ta oli hõrenevate mustade juustega, kuivetu, kolmekümne kaheksa aastane mees, kandis kergest hallist flanellist ülikonda ja valget nelki nööpaugus. Tema käed olid üllatavalt sitked ja kärmed. Teda oleks võinud pidada nooreks juristiks või aktsiate müügiagendiks. Tegelikult oli ta Rahvusliku Metsanduspanga Vernoni osakonna vanemlaekur. Ta vaatas oma hinnalist õhukest kuldkella. Kell oli pool seitse...