Viis last pargis

Simone de Saint-Exupéry romaan „Viis last pargis“ on tundliku hoiakuga kirjutatud lugu, mis keskendub viie lapse ja nende ema eluhetkedele Pariisi pargis. See näiliselt lihtne tegevuspaik, kus lapsed veedavad aega mängides ja ema neid jälgib, avaneb aegamisi sügavamaks peegelduseks nii lapsepõlve kui täiskasvanuelu kohta. Teos ei keskendu mitte sündmuste arengule, vaid pigem hetkedele – vaiksetele, vahel korduvatele ja seejuures tähenduslikele –, mis kannavad endas elu habrast ja ajatut rütmi. Laste mängud, nende omavahelised suhted ning ema mõtted moodustavad raamatu tuuma, mis peegeldab armastust, mööduvust ja vaikset igatsust.

Teose stiil on peen ja vaoshoitud. Autor ei kirjelda suuri draamasid ega pöördeid, vaid oskab tabada väikseid, ent kõnekaid momente: pilke, hääletoone, ilmamuutust või peegeldust vees. Just nende kaudu avanevad tegelaste siseilmad ja suhted. Lugeja ei saa kunagi kogu tõde, vaid killukesi, mille kaudu saab ise tähendusi luua. Nii muutub „Viis last pargis“ teoseks, mis kutsub aeglasele lugemisele ja tähelepanelikule vaatlemisele – just nagu ema pargipingil. Laste mängud ja nende väiksed rõõmud on vastandatud täiskasvanu sisemisele rahutusele ja vaiksele mõistmisele, et aeg liigub edasi ja kõik muutub.

Simone de Saint-Exupéry on prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, keda tuntakse ka kui Antoine de Saint-Exupéry venna abikaasat. Tema kirjutamislaadis peegelduvad tähelepanelikkus ja empaatia, mis keskenduvad argiste hetkede kaudu inimlike tunneteni jõudmisele. „Viis last pargis“ ei ole ilukirjanduses laialt tuntud teos, kuid see on leidnud tunnustust kui vaikne, ent mõjus raamat, mis räägib armastusest ilma suurte sõnadeta. See on meditatiivne ja ajatu pilk inimese ja maailma vahele jäävale ruumile.