Väga kerge surm

„Väga kerge surm“ on Simone de Beauvoir’i autobiograafiline teos, milles ta kirjeldab oma ema viimaseid elunädalaid. Lugu algab ootamatu haigusega, mille käigus tuleb autoril silmitsi seista elu paratamatu lõpuga ning nendevahelise keeruka suhtega. Raamat ei ole pelgalt surmapäeviku vormis meenutus, vaid käsitleb eksistentsiaalseid küsimusi: kuidas inimene leppib kaotusega, milline on elu ja surma piir ning kuidas mõjub lähedase hääbumine järelejäänutele. Tekstis peegelduvad nii intiimsus kui ka kainus, milles isiklik lein põimub filosoofilise üldistusvõimega.

Teos on üles ehitatud lühikeste peatükkidena, mis annavad edasi vahetut kogemust ja tähelepanekuid. Beauvoir näitab, kuidas haigusprotsess muudab nii ema kui ka tütre rolli, tuues nähtavale hoolivuse, vastandused ja aastate jooksul kogunenud tunded. Jutustus on emotsionaalselt otsekohene, kuid samal ajal vaoshoitud, rõhutades surma vältimatust ning inimliku väärikuse säilitamise raskust. „Väga kerge surm“ on seetõttu teos, mis ei piirdu vaid autobiograafilise episoodiga, vaid avab universaalse teema, mis puudutab igaüht.

Simone de Beauvoir oli prantsuse filosoof, kirjanik ja esseist, kes kuulus eksistentsialismi suurkujude hulka. Ta oli Jean-Paul Sartre’i mõttekaaslane ja elukaaslane, kuid samavõrd iseseisev mõtleja, kelle loomingus põimuvad filosoofia, ilukirjandus ja sotsiaalne analüüs. Rahvusvahelist tuntust tõi talle eriti teos „Teine sugupool“, mis kujundas kaasaegse feminismiliikumise aluseid. Tema loomingus kordub inimese vabaduse, vastutuse ja ajalikkuse teema, mida ta „Väga kerge surma“ lehekülgedel avab erakordselt isikliku kogemuse kaudu.