Verev keskpäevataevas

Simon Sebag Montefiore romaan „Verev keskpäevataevas” viib lugeja Teise maailmasõja aegsetesse Lõuna-Venemaa steppidesse, kus 1942. aastal toimusid ühed viimased suuremad ratsaväelahingud. Teose keskmes on Benja Golden, kes pärast ebaõiglast vangistust Gulagis satub karistuspataljoni ridadesse. Pataljon koosneb kasakatest ja kurjategijatest, kelle elu väärtustatakse vähe, ent kellelt oodatakse täielikku ohvrimeelsust lahingutes sakslaste vastu. Benja usaldusväärseim kaaslane on hobune Hõbesokk, kuid sõjaoludes ei paku turvatunnet ei kaasteelised ega ülemused. Nii algab lugu, mis on ühtaegu ellujäämisvõitlus ja teekond inimlikkuse piiril.

Romaan põimib kokku mitut tasandit: rindel toimuvad lahingud, armastuslugu Benja ja itaallanna meditsiiniõe vahel ning paralleelselt ka võimuvõitluse Kremlis, kus Stalin kujundab oma sepitsusi. Lisaks avaneb lugejale dramaatiline suhe Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi vahel, mis lisab loole isikliku mõõtme. Teos kujutab kümmet rasket päeva, mil sõja koledused, armastus ja reetmise oht põimuvad ühte. Sõda esitatakse brutaalse ja kompromissitu jõuna, mis jätab tegelastele vähe valikuid, kuid samal ajal loob ootamatuid hetki kirest ja inimlikust lähedusest. See tasakaal tapatalgute ja eluhetkede vahel annab romaanile intensiivse ja haarava rütmi.

Simon Sebag Montefiore (sündinud 1965) on briti ajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik, kes on pälvinud tuntust oma ajalooliste monograafiate ja romaanidega. Tema teostes, nagu „Jeruusalemm” ja „Romanovid”, on põhjalik ajalooline uurimistöö ühendatud ladusa jutustamislaadiga. Ka „Verev keskpäevataevas” näitab Montefiore oskust luua romaan, kus ajalooline taust ja fiktsioon põimuvad, andes edasi sõja reaalsuse nii suure poliitika kui ka üksikisiku tasandil. Tema kirjutamisstiil on pälvinud rahvusvahelist tunnustust, kuna ta suudab muuta ajaloolised sündmused lugejale elavaks ja isiklikuks, säilitades samas faktilise täpsuse ning loo jutustamise jõu.