Südamel ei ole kortse

Raamat jälgib noore peategelase teekonda läbi mitme põlvkonna eeskujudest lähtuva maailmapildi, kus iga kohtumine mõjub südamele kui ajatu peegelpind. Lugeja tutvub rühma lastega, kelle igaühel on oma argine mure ja lootus, ning näeb, kuidas väike arglik sõprus kasvab liiduks. Kirjeldatud on kohtumisi vanahärrade ja -memmedega, kelle jutustused loovad silla möödunu ja oleviku vahele, aidates noortel taipada, et kroonid sünnivad ajatus vestluses, mitte välisest vormist. Tekstist kumab soovi näha iga hääle väärtuslikkus, käsitledes olulisi teemasid läbi lihtsa argipäeva prisma.

Lugu liigub sündmuselt sündmusele, alustades suvisest laagrist, kus kujuneb esimene mõistmine hoolimisest ja mineviku mõju ulatusest. Järgneb sügisene koolirännak, mille käigus kohtub peategelane vanas majas uusi lugusid jutustava reisikaaslasega, ning talvine päev, kus ühine töö viib läbimurde teadmiseks, et iga süda kannab endas millestki muutumatust. Kirjelduses ei keeruta tegevust keerulise süžee ümber, vaid laseb sündmustel aset leida vaikses reas, kus igal sammul on kaal ja igal peatusel tähendus. Lõppvõte ei too kohest lahendust, vaid jääb avatuks, kutsudes mõtisklema selle üle, miks iga mõte ja vestlus mõjutavad seda, mis jääb pärast meie hääle vaibumist.

Silvia Truu oli kirjanik, kes pööras tähelepanu noorte siseilma peensustele ja loomingu kaudu julgustas neid avama end vestlusele. Tema tööd keskendusid inimsuhetele ja tunnetele, mis ei allu aja kulumisele, ning tema jutustamisviis põimis argise tõe ja alateadliku tarkuse. Truu novellid ja jutud annavad edasi mõtet, et iga kohtumine kannab endas võimalust õppida ja muuta seda, kuidas näeme iseennast ja teisi.