Kasuema

Silvia Rannamaa noorsooromaan „Kasuema“ kujutab tundlikult ja realistlikult teismelise tüdruku kohanemist uue eluolukorraga pärast ema surma. Peategelane Heli peab kolima maale oma sugulaste juurde, kus teda ootab võõras, kuid heatahtlik keskkond – uued inimesed, uued reeglid ja uus emafiguur, keda ta esialgu ei suuda omaks võtta. Romaan keskendub noore inimese sisemisele arengule, leinaga toimetulekule ja identiteedi otsingule, andes samas pildi ajast ja väärtustest, milles noorte valikud ja tunded sageli vaikimisi vormiti. Läbi Heli silmade avaneb maailm, kus igatsus ja võõristus põimuvad tähelepaneliku vaatlemise ja ettevaatliku leppimisega.

Rannamaa kujutab noorte sisekõnet ja emotsioone vaoshoitult, kuid veenvalt. Heli kokkupuuted kasuemaga ei ole dramaatilised ega vastandlikud, vaid pigem vaevumärgatavad nihked hoiakutes, usalduses ja lähenemises. Uues peres peab tüdruk õppima jagama, mõistma ning leidma oma koha. Tegu ei ole pelgalt kasvamise looga, vaid ka sügavama psühholoogilise mõtisklusega peresuhete ja armastuse erinevate vormide üle. Romaani keel on lihtne ja selge, mis toetab selle sihtrühma – noorte – lugemiskogemust, ent pakub samas mõtteainet ka täiskasvanule, kes soovib mõista lapse vaatepunkti keerulistes eluoludes.

Silvia Rannamaa (1918–2007) oli eesti kirjanik, kes pälvis laialdase tuntuse eelkõige noorsooromaanide autorina. Tema teosed, sealhulgas tuntud „Kadri“ ja selle järg „Tirtsu inimesed“, käsitlevad tihti noore inimese kasvamist, peresuhteid ning emotsionaalseid ja sotsiaalseid muutusi. Rannamaa tugevuseks oli oskus kirjutada noortest nende enda keeles ja tunnetes, luues tegelasi, kes on elulised ja mõistetavad. „Kasuema“ on tema loomingu üks tundlikumaid ja tasakaalukamaid näiteid, kus vaiksed muutused viivad sügavate mõistmisteni ning kasvamine toimub sisemise küpsemise, mitte välise sunniga.