Vanaisa hingeke

Silvia Airik-Priuhka teos Vanaisa hingeke on isikliku tooni ja fragmentaarse ülesehitusega mälestuslik jutustus, milles põimuvad lapsepõlvemälestused, paguluskogemus ja perekondlikud läbielamised. Pealkirjas viidatud „hingeke“ osutab vaimsele kestvusele, mille kaudu inimese kohalolu säilib ka füüsilise lahkumise järel. Tekst liigub ajas edasi ja tagasi, peatudes eri hetkedel, mis on seotud vanaisa kujuga, aga ka laiemalt pere ja kodutunde tähendusega.

Raamat ei esita ühtset narratiivi, vaid koosneb katketest, kus vahelduvad kirjeldused, sisemonoloogid ja tähelepanekud. Tõstatub küsimus kuuluvusest ja katkestusest, eriti seoses sõja ja väljarändega. Kirjutaja positsioon jääb tagasihoidlikuks, sageli vaatlevaks, kuid samas osavõtvaks, püüdes hoida alles seda, mida eluolud on püüdnud hajutada. Vanaisa hingeke ei keskendu üksikule sündmusele, vaid kujutab olemise kestust mälus ja keeles, mis säilitab katkenud järjepidevust. Tekst on suunatud vaiksele järelemõtlemisele ja sellele, kuidas inimese paik püsib mitte ainult ruumis, vaid ka mälestustes.