Ma lillesideme võtsin

„Ma lillesideme võtsin“ on Silvia Airik-Priuhka koostatud kogumik, mis ilmus 1998. aastal kirjastuses Õllu. Teos ühendab endas nii autori enda lapsepõlve- ja pagulusaastate meenutusi kui ka valiku eesti luuletajate loomingust, mis on pühendatud lilledele. Kogumiku keskne kujund ongi lill, mille kaudu avatakse mälestusi, meeleolusid ja hetki, mis on seotud kodu, loodusläheduse ja isikliku kogemusega. Lillede kaudu avaneb lugejale korraga nii intiimne kui ka universaalne vaade inimese ja looduse suhtele.

Raamatusse koondatud meeleolupildid annavad edasi lapsepõlve argiseid ja pidulikke hetki, kus lillede roll on märgilise tähendusega – olgu need seotud koduaiaga, looduse iluga või sümboolsete olukordadega. Pagulasaastate meenutused toovad omakorda esile igatsuse ja sideme kodumaaga, mida sageli kehastasid just lillekujutlused ja looduse mälestused. Valikusse põimitud eesti luuletajate tekstid laiendavad raamatu haaret, tuues sisse eriilmelisi hääli ja tundevarjundeid, mis kõik kinnitavad lillede tähtsust eesti kultuuris ja ilukirjanduses.

Silvia Airik-Priuhka (sündinud 1926) on eesti pagulaskirjanik, kes on elanud Rootsis ja Kanadas. Tema loomingut iseloomustavad tugev autobiograafiline taust ja koduigatsuse motiiv, mida ta on sidunud looduse ja igapäevaelu detailidega. Lisaks oma proosateostele ja mälestuslikele kirjutistele on ta tuntud ka koostatud kogumike kaudu, milles sageli põimuvad isiklikud mälestused ja teiste autorite looming. „Ma lillesideme võtsin“ on üks näide tema püüdlusest jäädvustada nii isiklikku kui ka kollektiivset mälu lillede poeetilise ja sümboolse tähenduse kaudu.