Ühest Robertist teiseni

„Ühest Robertist teiseni“ on Silvi Puusepa mälestusteraamat, mis on kirjutatud tema varalahkunud pojale. Autor jutustab ausalt ja emotsionaalselt elu kirevast ja täisleegiga kulgenud kulgemisest, mille traagiliseks lõpuks oli ootamatu ja varajane lahkumine. Raamatus väljendub ema tänulikkus, et poeg tõi oma 32 eluaasta jooksul palju rõõmu, ning see tänutunne põimub leina ja igatsusega. Teos annab tunnistust emotsionaalsest sidemest, mida ei katkesta surm, vaid mis jääb kestma mälestuste ja armastuse kaudu.

Raamat ei ole üksnes kurb mälestuskogumik, vaid ka mõtisklus elu hapruse ja muutlikkuse üle. Autor kõneleb lootusest, et lahkunud poeg võib hingekosutuse järel tagasi pöörduda või juba uuel kujul siin viibida. Need mõtted annavad loole hingestatud ja spirituaalse mõõtme, kus kurbus põimub tänutunde ja leppimisega. Tekstis peegelduvad ka universaalsemad teemad – elu võtab ja annab, ning igas kaotuses on samas peidus lootus ja igatsus, et side kestab edasi.

Silvi Puusepp on kirjutanud selle raamatu isikliku kogemusena, kuid see puudutab ka laiemalt lugejaid, kes on kogenud kaotust ja otsinud võimalust oma tunnetega leppida. Tema aus ja vahetu jutustamisviis loob silla emotsionaalse mõistmise juurde ning annab tunnistust, kuidas kirjandus võib olla abivahend leinas elamiseks. „Ühest Robertist teiseni“ on seega ühtaegu mälestus ja tunnistus ema armastusest, mis jääb kestma üle elu piiride.