Eksperimentaalhuumor. Estraadiintermeediumid

Silver Alevisse kuuluv tekstikogumik „Eksperimentaalhuumor. Estraadiintermeediumid“ koondab endas lühikesi vahepalasid ehk intermeediume, mida esitati nõukogudeaegsetel estraadietendustel ning mis kandsid eesmärki pakkuda vaatajale kerget meelelahutust sisulisemate numbrite vahel. Alevi tekstid liiguvad huumori ja absurdi piirimail, kasutades sõnamängu, ootamatuid pöördeid ja kergelt satiirilisi motiive. Palad on kirjutatud dialoogivormis, sageli kahe tegelase vahel, kes arutavad elu nähtuste üle kummalise loogikaga, asetades tavalised olukorrad nihestatud valgusse. Nii sünnibki tekstides „eksperimentaalhuumor“ – katsetav, piire kompav, ent siiski etendatav ja publikule suunatud.

Intermeediumid ei taotle sügavat karakteriloome ega järjepidevat narratiivi, vaid keskenduvad vaimukusele ja hetkelisele efektile. Tegelaskujud on tüübid – lihtsameelne ja nutikas, tähtis ja kohmetu –, kes põrkavad kokku vaidlustes või arutlustes, mille loogika viib sageli absurdsete järeldusteni. Selline lähenemine võimaldab autoril ühendada meelelahutusliku vormi ühiskondliku peegeldusega, isegi kui see jääb vihjeliseks ja varjatud kujul. Raamat sobib hästi ülevaateks sellest, milline oli nõukogude perioodi estraadikunsti üks levinumaid vorme, milles huumor täitis ühtaegu nii lubatud pingete maandamise kui ka potentsiaalse kriitika varjatud kanali rolli.

Silver Alev on Eesti huumorikirjanduse vähem tuntud, ent oma ajastu kontekstis oluline autor, kelle looming liikus estraadi ja satiiriajakirjanduse piirimail. Tema tekstide tugevuseks oli lavaline kõlavus ja oskus töötada piiratud vormis, luues napist dialoogist mitmetähendusliku olukorra. „Eksperimentaalhuumor“ on tunnistus ajastu huumorivormidest, nende vormilisest mängulisusest ning sellest, kuidas tekst võis laval kõlada ühtmoodi, kuid mõjuda publikule mitmeti – olenevalt kuulaja kogemusest ja ajastu tähendusväljast.