Imetabane Island

Siljalille „Imetabane Island“ on isiklikku laadi rännakulugu, mis viib lugeja kaasa ajatu ja ainulaadse maastikuga saarele – Islandile. Teos on kirjutatud vahetus ja vaikselt mõtisklevas laadis, milles põimuvad loodusvaatlused, kultuurilised tähelepanekud ja autori sisemaailma peegeldused. Keskseks teljeks saab Island kui inspireeriv ruum: tema vulkaaniline rahutus, karmid rannikud, geisrite aur ja pidevalt muutuv ilm. Raamat ei ole pelgalt reisikiri, vaid pigem poeetiline päevik, kus silmale nähtav ja hingega kogetu käivad käsikäes.

Autor vaatleb Islandi inimesi ja paiku tundliku tähelepanelikkusega. Iga peatuspaik, olgu see Reykjavík, Húsavík või mõni kõrvaline farmiteelõpp, avaneb nii kohaliku eluoluna kui ka sisemise seisundina. Raamatus on oma koht mütoloogial ja vanadel uskumustel, ent ka tänapäevasel elurütmil, kus loodusjõud ja inimeste visadus on pidevas tasakaalus. Siljalille tekstist õhkub austust Islandi vastu, ent see pole puhtalt imetlev – see on teadlik, vahel ka kriitiline ja sisekaemuslik lähenemine paigale, mis äratab midagi sügavamat kui üksnes uudishimu. Läbi kirjelduse ilmub Island lugejale kui koht, kus aja kulg ja looduse hääl on tajutavad eri registrites.

Siljalill on eesti autor, kelle looming ühendab luulelise väljenduslaadi ja isikliku kogemuse kirjeldamise. Tema kirjutistes leidub sageli vaikseid, tähelepanelikke vaatlusi maailmast, mis jääb lärmi varju – olgu see loodus, argipäev või sisemine rännak. „Imetabane Island“ jätkab seda joont, olles ühtaegu nii reisiraamat kui ka peegeldus sellest, kuidas paigad võivad inimest muuta või mingit osa temast avada. Autor ei paku vastuseid, vaid kutsub vaatlema, kuulama ja aeglustama – et märgata rohkem kui pelgalt nähtut.