Väike suverapsoodia

Siiri Laidla romaan „Väike suverapsoodia“ viib lugeja vaikse ja intiimse loo keskmesse, kus peategelaseks on keskealine naine, kelle suvine puhkus maal kujuneb eneseotsingu ja elutunnetuse taastamise ajaks. Kaugenemine linnaelu kärast, argimuredest ja sotsiaalsetest rollidest annab võimaluse süveneda iseendasse, meenutada olnut ja vaadelda elu uue pilguga. Aeg, mis möödub aias, metsas ja järve ääres, ei ole pelgalt puhkusehetk, vaid saab sisemiseks rännakuks, milles on nii nostalgiat, igatsust kui ka tasast rõõmu väikestest asjadest.

Teos liigub rahulikus tempos, haarates lugeja oma detailitäpsuse ja tähelepaneliku meeleolulise kujutamislaadiga. Laidla on osav looduslike ja igapäevaste stseenide kaudu edasi andma sisemisi muutusi, olgu selleks siis mõne vana kirja leidmine, juhuslik kohtumine või vaikus, mis vallandab uued mõtted. Kuigi romaanis ei toimu suuri sündmusi ega dramaatilisi pöördeid, peitub selle väärtus just eluläheduse ja taju teravuses. Väikesed vahejuhtumid ja sisemonoloogid joonistavad välja inimese, kes ei otsi midagi grandioosset, vaid püüab mõista, kuhu ta oma elus on jõudnud ja mis veel ees võib oodata.

Siiri Laidla on eesti kirjanik, kes on avaldanud mitmeid romaane ja jutukogusid, keskendudes sageli igapäevaelu poeetilisele vaatlusele ning peenekoelistele inimsuhete kujutustele. Tema loomingu fookuses on sageli naiste sisemaailm, enesemääratlus ja elu rahuliku rütmi väärtustamine. „Väike suverapsoodia“ sobitub hästi tema varasemasse loomingusse, olles samas iseseisev tervik, mis kannab endas vaikset suve meeleolu, sisemist vaikust ja tasakaaluotsingut. Laidla tekstid pakuvad võimalust aeglustada tempot ja lubada endale mõtisklusi elu lihtsate, kuid tähendusrikaste hetkede üle.