Pärnaõietee 2. osa

Siiri Laidla romaani „Pärnaõietee“ teine osa jätkab lugu, mille keskmes on inimlikud suhted, ajas muutuvad väärtused ja elu kulgemise loomulik rütm. Teose tegevustik arendub rahulikus tempos, keskendudes perekondlikele ja kogukondlikele sidemetele, aga ka inimese isiklikule sisekasvule. Esiplaanil on peategelane, kelle elukäiku saame jälgida mitmest vaatenurgast, ning kelle elu erinevad etapid põimuvad ümbritseva keskkonna, inimeste ja ajaloosündmustega. Teos ei taotle dramaatilisust, vaid peegeldab elu argist ilmet ja neid tasaseid hetki, mis hiljem osutuvad määrava tähendusega.

Romaani tonaalsus on introspektiivne ja kohati poeetiline, rõhuga detailidel ja meeleoludel. Siin kerkivad esile aeg, loodus ja mälu – pärnaõietee kui kujund viitab mitte ainult konkreetsele paigale või lapsepõlvemälestusele, vaid ka elu kulgemise teele, kus minevik, olevik ja tulevik omavahel läbi põimuvad. Tundlikkus, millega autor käsitleb vananemist, leppimist ja vaikseid rõõme, annab loole tasakaalu ja sügavuse. Tegelaste elusündmused ei pruugi olla suured või murrangulised, ent nende sisemine tähendus on selge ja puudutav, eriti lugejale, kes väärtustab elulähedast, inimsuhetele orienteeritud proosat.

Siiri Laidla on eesti kirjanik ja tõlkija, kelle looming on tihedalt seotud elu argise poole mõtestamisega. Tema proosa keskendub sageli naiste elukogemustele, ajas muutuvatele suhetele ja vaiksetele sisemistele pööretele, mida kannavad edasi nii kujundlik keel kui ka realistlik elutunnetus. „Pärnaõietee“ sarjas ühendab Laidla isikliku ja üldinimliku vaateviisi, andes hääle neile hetkedele, mis esmapilgul võivad jääda märkamatuks, ent kujundavad elu sügavama sisu.