Kristiina Lauritsatütar. Rist 3. osa

„Kristiina Lauritsatütar. Rist” on triloogia kolmas osa, mis lõpetab Sigrid Undseti ulatusliku ajaloolise romaanisarja. Teos viib lugeja tagasi Jorundi tallu, Kristiina lapsepõlvekoju, kus mööduvad tema elu viimased aastad. Lugu kujutab naise teekonda pärast ränki katsumusi – kaotusi, perekondlikke pingeid ja isiklikke siseheitlusi. Kristiina abikaasa surm, poegade laialiminek ja omaenda tervise halvenemine moodustavad loo traagilise, ent samas lunastava telje. Romaani lõpp on vaikne ja meditatiivne: kloostri müüride vahel leiab kangelanna hingerahu, enne kui must katk tema maise elu lõpetab.

Romaan ei keskendu üksnes ajaloolistele sündmustele, vaid toob esile ka inimese sisemised otsingud ja suhe jumaliku korraga. Kristiina kujunemislugu saab siin oma loogilise lõpplahenduse – ta õpib leppima, andestama ja vastu võtma elu paratamatust. Undseti kirjeldustes põimuvad karm keskaegne argipäev ja peened vaimsed mõtisklused, mille kaudu luuakse ajastutruu ja samas ajatu pilt naise eluõhtust. „Rist” on seega mitte ainult ajalooline romaan, vaid ka sügav eksistentsiaalne peegeldus, mis käsitleb inimese sisemist rahu ja lepingu sõlmimist nii oma saatusega kui ka kõrgemate jõududega.

Sigrid Undset (1882–1949) oli norra kirjanik, kelle „Kristiina Lauritsatütre” triloogia tõi talle 1928. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema loomingus on keskne koht ajaloolistel romaanidel, kus põhjalik uurimistöö ühendub poeetilise keelekasutuse ja psühholoogilise peene tundlikkusega. Undseti teosed on tuntud tugeva naiskujutuse poolest, kus naiste elu ja valikud asetatakse laiemasse ühiskondlikku ja religioossesse konteksti. Katoliiklusse pöördunud kirjanikuna tõi ta oma loomesse sügava usulise mõõtme, mis annab tema tegelastele erilise sisemise dramaatika. „Kristiina Lauritsatütar” on tema kõige tuntum teos, mida peetakse põhjamaise kirjandusklassika üheks tipuks.