Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel

Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel on mälestuslik rännuraamat vabatahtliku elust väiksel, väheasustatud saarel. Autor alustab talvisest erakupõlvest, mil ta on mitu kuud ainus vabatahtlik ning jagab igapäeva eesli, lammaste ja kaeluskotkastega. Saare argipäev koosneb loomade eest hoolitsemisest, ilmamuutuste jälgimisest ja pikkadest jalutuskäikudest, mille käigus hakkab tuttavaks nii maastik kui ka iseenda mõtted. Aeglaselt joonistub välja paik, kus üksinda olemine ei tähenda ainult vaikust, vaid ka pidevat valmisolekut ootamatusteks, olgu selleks tormine meri, katkine aed või vigastatud lind, kes vajab abi. Saar asetab linnaelust tulnud inimese olukorda, kus lihtsad toimingud, toit, vesi ja tuli nõuavad iga päev teadlikku pingutust.

Raamat ei piirdu looduskirjeldusega, vaid toob lavale terve rea inimesi ja lugusid, mis seovad väikese saare laiemate sündmustega. Lugeja kohtub keeruka loomuga bioloogiatudengi, häbeliku postiljoni Robi, identiteedikriisis vabatahtlike ja abitu lambatallaga, kelle ümber keerlevad kaeluskotkad. Vannitoas ootavad skorpionid, rannal jutustatakse mälestusi Jugoslaavia helgest ajast ja sõjaõudustest, merel kogetakse ohtlikke olukordi ning maismaal tuleb toime tulla nii bürokraatia kui seaduse silmis ebamäärase elukorraldusega. Lisaks loomadele ja inimestele jäävad meelde eriskummalised taevased matused, oliivide korjamine ja gaasilõhnaliste seente kogemus, mille kaudu ilmneb, kui palju on ühes väikeses paigas peidus nii naeru kui hirmu. Iga episood lükkab edasi lahkumishetke ja näitab, kuidas esialgne pooleaastane projekt kasvab millekski suuremaks kui pelk vabatahtlik töö.

Teos sobib lugejale, keda huvitavad isiklikud rännulood, vabatahtlik töö looduskaitses ja küsimus, mis muudab mõne koha varjupaigaks. Autor kirjeldab ausalt nii idealismi kui väsimust, nii igatsust kodu kui soovi saarele jääda ning laseb lugejal ise otsustada, kas loodud side on ajutine peatuspaik või uue elu algus. Episoodiline ülesehitus lubab lugeda raamatut nii järjest kui peatükkide kaupa, iga lugu moodustab oma väikese terviku, mis seob argitoimetused sisemiste pööretega. Nii saab kogemusest Horvaatias mitte ainult reisikiri võõrast maast, vaid arutlus selle üle, millal muutub koht, kuhu minnakse mõneks kuuks, paigaks, mis ei lase enam kergesti lahti.