Mitz: Bloomsbury marmosett

Sigrid Nunezi romaan „Mitz: Bloomsbury marmosett” jutustab väikese leemuri elust Virginia ja Leonard Woolfi kodus. Teos seab keskmesse looma, kelle kaudu avanevad kirjanike argised toimingud, töö Hogarth Pressis, sõprade külaskäigud ja Bloomsbury ringi vestlused. Lugu liigub päevikulaadsete stseenide kaudu, kus marmosett jälgib, kuidas majas seatakse tööplaane, toimetatakse käsikirju, peetakse kirjavahetust ja hoitakse kodukorda. Nunez kirjeldab hoolt, haigusemärke ja koduseitu rutiine ilma retoorilise üleliigsuseta. Raamat näitab, kuidas lemmikloom liidab majapidamist, muudab liikumisi ja hääli, õpetab tähele panema, millal olla vaikselt ja millal sekkuda. Mitz hakkab kandma mälu ja sidususe rolli, sest tema ümber jookseb kokku selle kodu rütm ning lugeja näeb pererahva töö ja puhke vaheldumist läbi ühe väikese olendi kohalolu.

Teos hoiab fookuses lihtsad episoodid: söögi valmistamine, külmade päevade kütmine, raamatupoe külastused, arstivisiidid, sõpradega tekkinud arusaamatused ja leppimised. Need killud loovad vaate, kus looming, suhe ja eluase põimuvad üheks tervikuks. Mitz aitab nähtavaks teha vaikseid otsuseid, mis määravad, millal katkestada töö, millal võtta vastu külaline, millal lasta loomale õue ja millal sulgeda uks. Nõnda tõstab raamat esile hoolimise kui tööviisi ja paneb märkama, kuidas ranged tööplaanid vajavad kodus peent kohanemist. Bloomsbury seltskonna tuntud nimed jäävad taustale, sest jutu fookus on kodu ja elurütm. Tekst ei ava suurteooriaid, vaid näitab, kuidas kord ja kaos läbivad sama ruumi, kuni ühel päeval tuleb leppida kaotusega ning korrastada rutiin ümber nii, et mälestus jääb liikuma nagu vaikne majapidamise laul.

Sigrid Nunez on Ameerika kirjanik, kes kirjutab romaani, esseed ja päevikulaadset proosat. Ta huvitub lähedaste suhete sisekorrast ja sellest, kuidas argised harjumused kujundavad mõtlemist. Nunez on loonud jutustaja, kes hoiab distantsi, kuid jälgib tähelepanelikult ja lubab lugejal ise järeldusi teha. Tema proosa toetub tähelepanekule ja kuuldud lausetes peituvale rütmile. „Mitz” asetub tema loomingu kaardil varase, ent tunnusliku tööna, mis toob nähtavale, kuidas väike olend võib aidata kirjeldada kirjanike elu ilma legendi paisutamata. Nunez kirjutab sellest, kuidas lähedus sünnib kordustest, pisitoimingutest ja vastutusest, ning kuidas hoolimine hoiab koos nii teksti kui ka kodu.