Eeskuju

Siegfried Lenzi romaan „Eeskuju“ („Der Verlust“ saksa keeles) on psühholoogiliselt tihe ja moraalselt kaalukas teos, mis käsitleb süü, vastutuse ja aususe küsimusi kohtusüsteemi ja inimliku käitumise vaatepunktist. Romaani keskmes on noor ajakirjanik, kes kajastab üht pealtnäha lihtsat ja isegi väikese tähendusega kohtuprotsessi, milles süüdistatakse sõdurit väidetavas allumatuses ja kuriteos oma üksuse vastu. Mida enam ajakirjanik juhtumisse süveneb, seda enam hakkab ta nägema selle taga keerukamat ja sügavamalt isiklikku lugu, milles põrkuvad formaalne õigus ja sisemine eetika.

Romaan areneb aeglaselt, keskendudes sisekaemusele ja vaimsele pingele. Lenz ei paku kiiret tegevust ega must-valgeid vastuseid, vaid juhib lugejat peenetundeliselt läbi tegelaste motiivide ja dilemmade. Peategelase kui vaatleja roll muutub raamatu jooksul: ta ei jää erapooletuks, vaid tajub, kuidas näiliselt objektiivne tõde on tegelikult tõlgenduste küsimus. Romaan tõstatab küsimuse, kas eeskuju on midagi, mida saab määrata välise autoriteediga, või on see midagi, mis kujuneb välja isikliku julguse, eetilise vastutuse ja sisemise aususe kaudu. Kohus ja ühiskondlik norm on küll raamistikuks, kuid autori pilk on suunatud üksikisiku sisemisse võitlusse.

Siegfried Lenz (1926–2014) oli üks tähtsamaid Saksamaa sõjajärgse kirjanduse esindajaid, keda iseloomustab sügavalt eetiline ja inimesekeskne kirjutamislaad. Tema teosed käsitlevad sageli Teise maailmasõja järelkaja, moraalse vastutuse ja ajaloomälu temaatikat. „Eeskuju“ sobitub hästi sellesse konteksti, olles kaalukas, kuid tagasihoidlikult kirjutatud romaan, mis kutsub lugejat mõtlema, mitte lihtsalt kaasa elama. Lenzi keel on täpne ja tihe, ent mitte raske – ta laseb loo hargneda läbi vaiksete detailide ja kujundite, andes ruumi refleksiooniks ja eetiliseks eneseküsimuseks. See on romaan, mis ei paku lahendust, vaid ärgitab otsima omaenda vastuseid.