Depeche Mode

Romaan viib lugeja Harkivi suvesse, kus minajutustaja ja tema kaks kaaslast haaratakse kiirest otsingust: nad peavad üles leidma sõbra, et edastada teade kasuisa surmast. Teos liigub ühe päeva ja öö jooksul läbi poodide, korterite, jaamade ja äärelinnade ning näitab, kuidas sõpruskonna rütm põrkub laguneva korra ja uute tavadega. Lugu ei kirjelda muusikabändi, vaid kujutab meestevahelist kambavaimu, kus naljad, hüüdnimed ja juhuslikud kokkupuuted hoiavad seltskonda koos. Rännak ei kulge sirgelt: telefonid ei tööta, aadressid vahetuvad, jutud hargnevad ning iga kõrvalpõige viib uue tutvuse või kokkupõrkeni. Eesti keeles on raamat ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas; tõlke ja järelsõna on teinud Riina Roasto, toimetaja on Katrin Kern ning kujunduse autor Maris Kaskmann. Väljaande andmed kinnitavad, et tekst on koondatud terviklikuks lugemiseks ja varustatud paratekstidega, mis avavad tausta ja nimekujusid.

Kogumikuna paistab see juttude-jadana, kuid tegelaste siht hoiab joont: nad tahavad sõbra kätte saada ja talle vajalik teadaanne üle anda. Raamat näitab, kuidas kõne ja käitumise rutiinid hoiavad seltskonna liikvel, ent sama hästi pidurdavad ja hajutavad tegevust. Naised, turuputkad, juhutööd, ühistransport ja baarid moodustavad lavastuse, kus kokkulepped sünnivad kiirelt ja lagunevad samamoodi. Jutustaja ei serveeri valmis hinnanguid; ta laseb olukordadel ise näidata, kuidas argine kanapimedus ja isepäine energia juhivad samal ajal. Otsing on konkreetne, ent selle ümber avanevad pildid keelest, mis katsetab ja komistab, ning linnast, mis õpetab uusi reegleid. Nii kujuneb raamatust rändpäevik, milles eesmärk ja edasilükkumine käivad käsikäes ning kus iga järgmine uks toob kaasa uue jutuvoolu.

Autor Serhi Žadan on Ukraina nüüdiskirjanduse keskne hääl, kelle luule, proosa ja lavatekstid panevad tähele tänapäeva kõnepruuki ja kogukondade toimimise mehhanisme. Ta seob jutustuse rütmi linna topoloogiaga ning näitab, kuidas naljad, loosungid ja släng suunavad otsuseid. Žadan ei paku programmilist teesipüstitust; ta toob nähtavale tegutsemise loogika, kus juhus ja ajastu surve põimuvad. Tema teosed kasutavad lihtsaid sündmusi, et uurida, kuidas keelevõtted ja sotsiaalsed rollid moodustavad kildudest terviku. Selline tähelepanek keskendub sellele, mis toimub tegevuse ja lausumise piiril, ning laseb lugejal uurida, kuidas seltskond toimib ilma nähtava juhita, toetudes ainult ühisele märgisüsteemile ja liikumise inertsile.