Minajutud

Kolmas näide.
See juhtus siis, kui olin juba vanemaks saanud ja ametialal edasi jõudnud: olin grupi vaneminsener.
See juhtus siis, kui ma parajasti evitasin betoonist suurblokke, vahelaepaneele ja turvikuid ning juba aimasin, ehkki ma selles veel päris kindel ei olnud, et pikk-kõrvad minuga nalja ei mõista.
Ja ma polnud sellega mitte üksnes harjunud ega pannudki seda pikk-kõrvadele pahaks, vaid tundsin nende vastu nagu mingit sümpaatiatki, nad nii-öelda tõmbasid mind ligi. Justkui gravitatsioon. Muidugi mõista polnud see mingi õnn ega rõõm, vaid niisugune tunne, nagu oleksin ma midagi avastanud. Inimene on ju mõistusega olend, ka oma saatusele ei tohi ta pimesi alistuda, vaid peab sellesse teadlikult suhtuma. Sest mis on teadmine? Loomulikult relv! Olin teadlikumaks saanud, seetõttu tundsin end relvastatuna.