Lõuna-Ameerika variant

Sergei Zalõgini romaan „Lõuna‑Ameerika variant“ on veetlev jutustus, mis viib lugeja naise sisemaailma, kus tavaline argielu muutub järsku eksistentsiaalseks kriisiks ja unistuseks teatud teisest elust.

Peategelane Irina leiab end paindumatust täiskasvanute rollist – abikaasana, ema ja perena – mis on küllgi mugav ja tunnustatud, kuid hakanud vaikselt õõnestuma. Tema sisemine rahulolematus ja kasvav igatsus millelegi enamale ilmnevad sügavate mõtiskluste kaudu: Irina tunnetab, kuidas lähedus — isegi armastuses — võib muutuda kõigi tunnetuste vaos hoidjaks, mis takistavad tõelisi unistusi ja emotsioone. Nii sünnib paralleelne maailm, kus ta mõtleb lahkumisest, armusest ja sellest, kuidas maailm võiks olla teistsugune.

See romaan erineb paljudest oma ajast kaasajast tugevalt: selles ei leidu ideoloogilist ühtlust ega pealetükkivat optimismi, vaid fookus on naise psühholoogilisel arengul ja sisemisel läbielamisel. Zalõgin kujutab Irina sisemist lahingut detailirohkelt ja filigraanselt; ta paljastab, kui üksildane võib olla teekond iseendani, kui mõtted, mitte otsesed tunded, muutuvad valdavaks. Teksti läbib igatsus, kahtlus ja lootus, mis ei anna lahendust, aga pakuvad sügavat kaastunnet ja mõistetavust lugejale.

„Lõuna‑Ameerika variant“ on elegantne ja intiimne romaan unistustest, mis ei leia teed tavapärase maailma piiridesse. Zalõgin loob loo, mis kõnetab eelkõige neid, kes tunnevad mõnikord, et seni peidetud maailm võib olla lähedal ning ühtaegu kättesaamatu. Romaan pakub haruldast sisemist peeglit, mille kaudu tajuda elu sügavamaid ajendeid ja lootusi.