Tere jälle, jalgratas!. Arengust ja kasutusaladest

Sergei Ohljabinini raamat „Tere jälle, jalgratas! Arengust ja kasutusaladest” on mahukas ülevaade jalgratta ajaloost, tehnilisest arengust ja selle kasutusvõimalustest 20. sajandi kontekstis. Autor käsitleb jalgratast kui insenertehnilist leiutist, mille areng on olnud tihedalt seotud ühiskondlike muutuste, linnapildi kujunemise ja inimese liikumisvabadusega. Teos algab jalgratta varaste eelkäijate tutvustamisega ja liigub ajateljel edasi, kirjeldades olulisi tehnilisi uuendusi nagu kettülekanne, õhkrehvid, amortisatsioonisüsteemid ja raamimaterjalid. Eraldi käsitletakse ka Nõukogude Liidus toodetud jalgrataste tüüpe ja nende kohandamist kohalikele oludele.

Lisaks tehnilisele arenguloole pakub raamat põhjaliku ülevaate jalgratta kasutamisest eri eluvaldkondades: vaba aja veetmisel, spordis, transpordis ja töös. Ohljabinin pöörab tähelepanu sellele, kuidas jalgrattast on kujunenud taskukohane ja keskkonnasõbralik liiklusvahend, mille tähtsus võib suureneda linnastumise ja energiakriiside taustal. Arutletakse ka jalgrattasõidu tervislike mõjude üle, soovitatakse erinevaid sõidustiile ja antakse praktilisi nõuandeid hoolduseks ja ohutuseks. Raamatust leiab hulgaliselt jooniseid, skeeme ja statistilisi andmeid, mis toetavad teksti ning muudavad selle informatiivseks käsiraamatuks nii harrastajale kui insenerile.

Sergei Ohljabinin oli tehnikakirjutaja ja populariseerija, kelle huvi liikusüsteemide ja igapäevatehnika vastu kajastus tema mitmes teoses. „Tere jälle, jalgratas!” on kirjutatud selges ja süsteemses keeles, eesmärgiga pakkuda lugejale terviklikku arusaama ühest pealtnäha lihtsast, ent tehniliselt ja kultuuriliselt mitmekihilisest vahendist. 1980. aastate kontekstis, mil isiklik transport Nõukogude riikides oli piiratud ja jalgratas sageli ainus ligipääsetav liikumisviis, andis selline raamat mitte ainult praktilist, vaid ka maailmavaatelist tuge, rõhutades iseseisva liikumise, sportlikkuse ja teadlikkuse olulisust.