Absoluut
Absoluut
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Perioodika | 1982
- 47 lk | Pehmekaaneline | 140 x 195 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Sergei Narovtšatovi jutustus „Absoluut“ on filosoofilise alltekstiga teos, mis käsitleb inimese vaimset otsingut, teaduse ja eetika vahelist pingevälja ning teadmise piire. Tegevustik keskendub teadlasele, kes töötab tundmatul ja abstraktsel alal, püüdes jõuda millegi ülimani – „absoluudini“. Ent mida lähemale ta näib jõudvat, seda rohkem hakkab hajuma nii eesmärk ise kui ka kindlus selle vajalikkuses. Teos liigub teadusulmelise ja eksistentsiaalse mõtiskluse piiril, kus küsimus pole mitte niivõrd tehnilistes võimalustes, vaid inimeseks jäämises keset teadmiste kasvu ja vastutust selle ees. Lugu ei anna konkreetseid vastuseid, vaid kutsub mõtlema, mille nimel teadmisi kogutakse ja milline on inimese koht selles protsessis.
„Absoluut“ on üles ehitatud sisekaemuslikult, episoodilise ja katkendliku narratiiviga, mis peegeldab peategelase psüühilist rännakut rohkem kui väliseid sündmusi. Tekstis vahelduvad teaduslikud arutelud, mõtisklused ja unenäolised või sümbolistlikud stseenid, mis loovad nihestatud ja vaimselt laetud õhustiku. Narovtšatov küsib, kas inimese võime tunnetada on piisav selleks, et mõista looduse viimseid seaduspärasusi – või on igasugune absoluut määratud jääma hoomamatuks. Jutustuse keelekasutus on tihe, kohati kujundlik ja kõrgstiililine, mis nõuab lugejalt süvenemist, kuid pakub vastutasuks intellektuaalselt rahuldust pakkuva mõtlemisvälja.
Sergei Narovtšatov (1919–1981) oli vene kirjanik, luuletaja ja kriitik, kes tegutses aktiivselt ka kirjanduselu korraldajana. Tema loomingus kohtuvad traditsiooniline lüüriline väljendusviis ja sotsialistlik realism, kuid hilisemas loomingus kerkivad esile ka keerukamad eetilised ja vaimsed teemad. „Absoluut“, mis ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas, kuulub tema mõtisklevamate tööde hulka ning peegeldab 1970.–1980. aastate vaimu – ajastut, mil teaduse arenguga kaasnes ka kasvav arusaam inimese vastutusest selle arengu suunamisel. Teos ei mõju ajakohasena pelgalt teadusliku sisu tõttu, vaid eelkõige oma ajatu küsimuse tõttu: mille nimel inimene midagi üldse otsib?
