Puhtand

Sergei Lukjanenko romaan „Puhtand“ kujutab endas tempokat ja ideederikast ulmemaailma, kus reaalne ja virtuaalne põimuvad viisil, mis esitab lugejale küsimusi identiteedi, valikute ja eetika kohta. Teose keskmes on nooruk Kirill, kes avastab, et ta ei kuulu enam tavapärasesse maailma. Talle on määratud uus roll „korraldajana“, kelle ülesanne on haldada nn „vahepealseid maailmu“ – kummalisi, paralleelseid dimensioone, mis teenivad inimkonna varjatumaid vajadusi. Tema isiklik elu, varasemad suhted ja isegi ametikoht on kustutatud, justkui poleks teda kunagi eksisteerinudki. Nüüd peab ta liikuma erinevate reaalsuste vahel ja leidma oma koha uues süsteemis, kus iga otsus võib olla pöördumatu.

Romaan avab järk-järgult maailmadevahelise hierarhia, milles igal korraldajal on oma funktsioon ja tähendus. Kirill püüab mõista nii iseennast kui ka süsteemi, millesse ta on sattunud – miks just tema valiti, kes selle kõige taga on ja mida tähendab olla „puhtand“. Samal ajal seisab ta silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, nagu isiklik vabadus, eetiline vastutus ja individuaalsuse kadumine suurema eesmärgi nimel. Lukjanenko seob neid teemasid vaheldumisi tehnoloogiliste spekulatsioonidega ja psühholoogilise pingestatusega, tuues lugejani ulmelise loo, mis ei keskendu pelgalt seiklustele, vaid ka inimese rollile kiiresti muutuvas keskkonnas. Teose tempo on vahelduv, lubades nii mõtisklemist kui ka ootamatuid pöördeid.

Sergei Lukjanenko on üks tuntumaid kaasaegseid vene ulmekirjanikke, kelle teosed on pälvinud laialdast tähelepanu nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Tema loomingut iseloomustab sageli tasakaal pragmaatilise tegevustiku ja filosoofilise sügavuse vahel. Lukjanenko sai tuntuks eelkõige oma „Õhtu- ja Päevavahtide“ sarjaga, kuid „Puhtand“ näitab tema võimet luua iseseisev maailm ka väljaspool seda tuntud universumit. Tema jutustamisstiil on otsekohene, ent samas mitmekihiline, pakkudes ulmehuvilisele nii intellektuaalset kui emotsionaalset kaasatust.