Minu tee. 1895-1970. Luuletused

Kogumik „Minu tee. 1895–1970. Luuletused” toob eesti lugejani valiku Sergei Jessenini luulet, ulatudes läbi tema loomingulise elu eri etappide. Raamat koondab nii varasemaid kui hilisemaid tekste, peegeldades poeedi kujunemisteed ja sisemisi pingeid, mis teda saatsid. Jessenini luules leidub tugevat sidet Venemaa maastike, looduse ja talupoegliku eluviisiga, ent samal ajal on tema tekstid täis rahutust, igatsust ja maailmavalu. Käesolev väljaanne toob esile selle poeedi tee, tema lüürilise mina liikumise läbi ajas ja muutuvate olude, pakkudes lugejale ülevaatlikku ja mitmetahulist pilti Jessenini loomingust.

Kogu on üles ehitatud poeedi elujoonele vastavalt – noorpõlve idealistlikud ja looduslähedased värsid vahelduvad küpsema perioodi eneseirooniliste või traagiliselt alatooniliste tekstidega. Ehedus, tundlikkus ja keeleline voolavus iseloomustavad kogu Jessenini luuletooni. Teemadena tõusevad esile lapsepõlvemälestused, rändurilikkus, kodumaa-armastus ning elu kaduvus. Osa luuletustest kannab endas revolutsioonijärgset pettumust, teine osa väljendab sügavat soovi rahu ja lihtsuse järele. Valitud tõlked hoiavad üldjoontes Jesseninile omast meloodilist kõla ja kujundirohkust, võimaldades eesti lugejal kogeda tema poeetilise maailma täit ulatust.

Sergei Jessenin (1895–1925) oli 20. sajandi alguse vene kirjanduse üks mõjukamaid lüürikuid, kelle loomingule on iseloomulik tugev emotsionaalne laetus ja looduspiltide poeetiline tihedus. Ta kuulus algselt niinimetatud „uus-talupojaliku luule” voolu, kuid liikus aja jooksul vabamate, isiklikumate väljendusvormide poole. Tema elu jäi lühikeseks, ent intensiivseks, täis loomingulisi ja isiklikke vastuolusid. Jessenini luule on läbi aegade mõjutanud paljusid lugejaid ja kunstnikke, kõnetades sügavalt nii intiimse tundetäpsuse kui ka traagilise eksistentsitaju kaudu.