Lüürika

„Lüürika“ on vene poeedi Sergei Jessenini luuletuste valikkogu, mis ilmus eesti keeles 1962. aastal Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastuse väljaandel. Kogumik koondab mitmeid Jessenini tuntumaid ja iseloomulikumaid luuletusi, pakkudes läbilõiget tema loomingust alates varasest rahvalaululisest kujundikeelest kuni hilisemate, tunduvalt traagilisemate ja eneseotsinguliste tekstideni. Tõlkes on säilitatud Jesseninile omane tundlik rütm, meloodiline fraas ja lihtsa keele all peituv sügav hingeline pingestatus. Eesti lugejale tutvustatakse poeeti, kelle looming liikus pidevalt looduse, kodumaa, armastuse ja inimese sisemaailma telgedel.

Kogus esindatud luuletused toovad esile Jessenini eri loominguperioodid: maapoisi vaimustuse loodusest ja kodukoha ilust, noorukipõlve muretud armastuslaulud, ent ka hilisemad palad, kus peegelduvad eluväsimus, süü ja sisemine rahutus. Tema tekstide rütm ja kujundlikkus on sageli ammutatud vene rahvalaulust, kuid sisu poolest käsitleb ta tihti üksindust, enesekahtlust ja igatsust millegi puhta ja kaotsi läinu järele. Ka linnakeskkond, mille Jessenin ühel hetkel oma elus omaks võtab, on luules vastuoluline – see lummab ja peletab, tuues kaasa sisemise lõhestatuse, mis kandub üle ka luule tonaalsusse.

Sergei Jessenin (1895–1925) oli üks 20. sajandi alguse armastatumaid ja samas vastuolulisemaid vene luuletajaid. Ta sündis Rjazani kubermangus ja tõusis tuntusele esialgu rahvalike tekstide ja väljendusrikka lüürika kaudu. Hiljem liikus ta modernistlikumate otsingute suunas, ent jäi alati truuks emotsionaalsele siirusele ja kujundlikule keelele. Tema elu, mis lõppes traagiliselt enesetapuga, kajastub ka tema luules – tundlikkus, elu armastus ja samaaegne purunemise aimdus on läbivad jooned. „Lüürika“ eestikeelne valikkogu toob selle poeetilise intensiivsuse lähedale ka eesti lugejale, säilitades Jessenini loomingu isikupärase meeleolu ja rütmika ilu.