Loojumatu tund

Sergei Jessenini luulevalimik „Loojumatu tund“ pakub eesti lugejale läbilõike vene modernistliku lüürika ühe omanäolisema hääle loomingust. Kogumikus leiduvad tekstid peegeldavad Jesseninile omast maailmataju, milles maainimese elu, loodusmotiivid ja sisemine igatsus põimuvad sügava tundetooni ja tugeva rütmilisuse kaudu. Paljud luuletused käsitlevad kodumaa-armastust, üksindust, kaduvust ning igatsust rahu ja lihtsuse järele. Samas on tekstides tunda ka pingeid kaasaegse elu ja isikliku rahutuse vahel, mis viitab luuletaja sisemistele kõikumistele ja eluloolistele pöörakutele.

Kogu ülesehitus järgib Jesseninile iseloomulikku poeetilist dünaamikat – vahelduvad maalilised kirjeldused ja hingelised tõmbed, kord idealiseeriv, kord kahetsust täis toon. Looduse ja maaelu kujundid, nagu kasemetsad, külad ja sügisene hämarus, saavad tema luules sümboolse tähenduse – need väljendavad mälestusi, kaotusi ja identiteeti, mis seob luuletaja rahva ja maaga. Samas ei puudu kogust ka urbanistlikud mõjutused ning ajastutruud motiivid, mis peegeldavad Jessenini elu Moskvas ja tema kokkupuuteid boheemlasliku kultuurikeskkonnaga. Luule on intensiivselt isiklik, kuid mitte kitsalt autobiograafiline – pigem kujuneb sellest üldistatud, melanhoolne pilt ajastust ja inimesest selles.

Sergei Jessenin (1895–1925) oli vene luuletaja, kelle looming on jätnud sügava jälje 20. sajandi alguse vene kirjandusse. Tema luule kujunes vastukaaluks nii klassikalisele traditsioonile kui ka linlikule modernismile, ühendades rahvalaululiku tonaalsuse isikliku eksistentsiaalse pingestatusega. Jessenini elu jäi lühikeseks, kuid tema luule on püsivalt mõjutanud mitmeid põlvkondi, olles tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde. „Loojumatu tund“ on osa tema pärandi vahendamisest siinses kultuuriruumis, pakkudes lugejale võimalust kogeda sügavalt emotsionaalset ja esteetiliselt väljapeetud lüürikat.