Veider eesel. Jutustused loomadest

Sergei Baruzdini jutustustekogu „Veider eesel“ koondab endas mitmeid lugusid, mille keskmes on loomad ning nende suhted inimestega. Tegemist ei ole pelgalt loomajuttudega laste rõõmuks, vaid tekstidega, mis käsitlevad loomade kaudu ka inimlikke omadusi ja väärtusi. Jutustused on kirjutatud vahetus, lihtsas keeles, mis muudab need kergesti mõistetavaks noorele lugejale, ent samas on neis ka kihte, mis avanevad tundlikule ja tähelepanelikule lugejale sõltumata east. Pealkirjajutustus „Veider eesel“ toob esile ühe ebatavalise looma, kes oma käitumise ja iseloomu kaudu osutub lõpuks kõige targemaks ja sümpaatsemaks tegelaseks.

Lood on sageli üles ehitatud klassikalise õpetliku struktuuri järgi: loom satub raskesse olukorda, mis viib kas naljaka, ootamatu või mõtlemapaneva lahenduseni. Loomade kaudu kujutatakse erinevaid iseloomujooni – truudust, kartlikkust, nutikust, uhkust –, kuid need pole karikatuursed ega pelgalt allegoorilised. Baruzdin suudab loomadele anda elulised, isikupärased jooned, säilitades samas lugudes loomade olemuslikku käitumist. Inimsuhted loomadega on enamasti soojad, kuid autor ei varja ka hoolimatust ja loomalikkuse vääritimõistmist, mistõttu tekstid sobivad hästi vestlusteks empaatia ja vastutuse teemal.

Sergei Baruzdin (1926–1991) oli vene kirjanik, kes kirjutas nii lastele kui ka täiskasvanutele, olles tuntud eelkõige oma realistliku ja samas südamliku käsitluslaadi poolest. Tema loomel on oluline koht nõukogudeaegses lastekirjanduses, eriti looduskäsitluse ja eetiliste küsimuste kaudu. „Veider eesel“ on üks paljudest tema loomateemalistest raamatutest, milles peegelduvad nii looduse armastus kui ka oskus näha loomades individuaalseid, kordumatuid isiksusi. Raamat on mõeldud lastele, ent oma tundliku ja ausa tonaalsuse tõttu suudab see kõnetada ka täiskasvanut.