Elektrotehnika praktikum keskkoolile

„Elektrotehnika praktikum keskkoolile“ ilmus 1967. aastal kirjastuses Valgus ning oli mõeldud õppevahendiks keskkooliõpilastele, kes said selle abil teadmisi elektrienergia kasutamisest ja praktilistest rakendustest. Raamat on üles ehitatud nii, et teoreetiline käsitlus põimub praktiliste tööde ja katsetega. Õpilane tutvub esmalt valgustusvõrgu ehituse ja lihtsamate installatsioonitöödega ning liigub sealt edasi keerukamate teemade juurde, mis hõlmavad nii elektrimõõteriistu kui ka erinevate masinate ja võrkude tööpõhimõtteid.

Õppevahendis on toodud ülesanded, mis aitavad omandada praktilisi oskusi, näiteks elektrivalgustusseadmete paigaldamine ja skeemide koostamine, samuti mõõteriistade kasutamine. Edasi liigutakse süstemaatiliselt keerulisemate teemade juurde: käsitletakse alalisvoolumasinaid, vahelduvvoolugeneraatoreid ja kolmefaasilisi mootoreid ning nende seost kolmefaasiliste võrkudega. Eraldi peatükid on pühendatud raadiotehnika alustele – raadiolampide tööle, kõrgsagedusgeneraatoritele ja raadiovastuvõtjate ehitusele. Õpilastele pakutakse ka võimalust teha praktilisi raadiomontaažitöid, mis seovad teooria otseselt käelise tegevusega.

Raamat täitis olulist rolli nõukogudeaegses õppekavas, kus insenertehniliste oskuste arendamine oli osa hariduse süsteemist. „Elektrotehnika praktikum keskkoolile“ andis noortele võimaluse saada esmased teadmised elektri ja raadiotehnika kohta, mis võisid olla aluseks edasisele haridusele või praktilisele tööle tehnikavaldkonnas. Teos on näide ajastule iseloomulikust praktilise suunitlusega õpikust, kus tähelepanu oli suunatud oskuste arendamisele ja tehnilise mõtlemise kujundamisele.