Portugali keiser. Surmakutsar. Liljecrona kodu

Selma Lagerlöfi kogumik „Portugali keiser. Surmakutsar. Liljecrona kodu” koondab kolm eriilmelist teost, milles autorile omane jutustamisviis ja sügavalt inimlik pilk saavad täies ulatuses esile tulla. „Portugali keiser” on liigutav jutustus vaesest kerjusest, kelle armastus oma tütre vastu tõstab ta üle igapäevaste raskuste ning annab talle kuningliku väärikuse. „Surmakutsar” seevastu on lugu lunastusest ja surmast, milles vaesunud ja meeleheitel mees kohtub müstilise kutsariga ning saab võimaluse muuta oma elu mõtet ja lõppu. Romaan „Liljecrona kodu” avab ühe perekonna ja kodu maailma, kus põimuvad armastus, igatsus ja kodu soojus, luues südamliku pildi Rootsi 19. sajandi eluolust.

Kolme teost ühendab Lagerlöfile omane võime siduda argine ja müstiline. Autor ei piirdu ainult realistlike olustikukirjeldustega, vaid annab oma tegelastele sageli sümboolse ja universaalse mõõtme. „Portugali keiser” ja „Surmakutsar” sisaldavad tugevasti religioosseid ja müstilisi motiive, tuues esile armastuse, lunastuse ja lootuse. „Liljecrona kodu” asetub aga enam olustikulise romaani raamidesse, kujutades inimeste igapäevaelu, nende tundeid ja püüdlusi. Nii sünnib kogumikus kolmekesine, ent ühtne tervik, mis peegeldab autori ampluaad nii lühi- kui ka pikemate vormide viljelejana.

Selma Lagerlöf (1858–1940) oli esimene naine, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna (1909), ning üks Rootsi kirjanduse suurkujusid. Tema loomingu iseloomulikeks joonteks on rahvalike motiivide, müstiliste elementide ja sügava humaansuse ühendamine. Lagerlöf tõi rootsi kirjandusse muinasjutulise tooni ja poeetilise jutustamislaadi, mis võlus nii kaasaegseid kui ka hilisemaid lugejaid. Tema teosed, sealhulgas „Gösta Berlingi saaga” ja „Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi”, on jäänud klassikaks. Käesolev kogumik avab tema loomingut erinevate külgede alt, näidates nii allegoorilist kui ka realistlikku jutustamisviisi.