Jeruusalemm

„Jeruusalemm” on Selma Lagerlöfi suurromaan, mille keskmes on usu ja eluliste valikute põrkumine. Teose esimene osa viib lugeja Rootsi Dalarna kihelkonda, kus ärkamisliikumine toob kaasa sügava murrangu kohaliku kogukonna elus. Religioosne innustus ja uued tõekspidamised viivad selleni, et osa elanikest otsustab maha jätta oma kodud ja rännata Palestiinasse. Nii muutub väike Rootsi küla suure usu- ja elumuutuse osaliseks, mis jätab jälje nii kogukonna püsinema jäänutele kui ka neile, kes uuel maal uut algust otsivad.

Romaani keskpunktis seisavad Ingmar ja Gertrud – kaks noort inimest, kelle elutee lahkneb valuliku otsuse tõttu. Ingmar peab talu pärandi säilitamise nimel hülgama oma mõrsja, ent Gertrud liitub Palestiina ränduritega. Loo areng näitab, kuidas usk ja idealism võivad viia inimesteni, kes satuvad katsumuste ja kannatuste keskele, samas kui inimlik igatsus õnne ja rahu järele jääb püsima. Teise osa tegevus leiab aset Pühal Maal, kus väljarändajad seisavad silmitsi raskustega, kuid samas leitakse uusi sidemeid ja võimalusi. Nii avaneb lugu kui kahekordne teekond – sisemine ja väline –, mis toob esile usu, armastuse ja inimliku vastupidavuse piire.

Selma Lagerlöf (1858–1940) oli esimene naine, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna (1909). Tema loomingus põimuvad sageli rahvapärimus, mütoloogilised motiivid ja realistlikud elulood, mille kaudu ta lõi omapärase poeetilise proosastiili. Lagerlöf oli ühtaegu idealist ja terane inimloomuse tundja, kelle teosed on saanud rahvusvaheliselt tunnustust. „Jeruusalemm” kuulub tema tähtsaimate tööde hulka, ühendades ajaloosündmuste ja inimlike draamade kujutamise, ning pakub sügavat sissevaadet nii usu mõjusse kui ka armastuse ja eluliste valikute keerukusse.